Tuesday, March 14, 2006 

Hüvasti Lennart!

Kuna tänane päev on väga kurb, siis ma pean sellest natuke rääkima. Lennart Meri oli lihtsalt nii tore, tark ja sõbralik inimene. Tõeline rahvamees, kes jättis väga tõsise mulje. Kõigele lisaks, täie tõsiduse juures ei olnud tal probleem ootamatult mingi nalja või vimpkaga välja tulla. See muutis ta kuidagi eriti inimlikuks. Tema huvi teiste inimeste ja nende arvamuse vastu lähendas teda inimestega veelgi. Mul endal füüsilist kookupuudet temaga polnud, kuigi rahvaüritustel olin teda nii mitmelgi korral näinud. Kaks kokkupuudet on olnud natuke erilisemad. Tooks need siinkohal ka eraldi välja.

Esimene oli Tallinnas. Kui ma ei eksi olid seal käimas Vanalinnapäevad. Mina tolknesin ema ja vennaga samuti seal. Korraga juhtus nii, et ühel natuke rahvavaesemal vanalinna tänaval ajas keegi selja tagant meid laiale. Natuke hiljem möödus üks härra, vasak käsi mugavalt pintsakutaskus ja parem käsi rippus kõrval, sigarett elegnatselt kahe näpu vahel suitsemas. Härra kõrval oli keegi välismaa naispoliitik. Kui Meri oli meist paar sammu ettepoole kõndinud, siis korraga pööras ta oma pea seljataha ja vaatas meile otsa, naeratas vabandavalt ja pilgutas silma, endal terve selle aja jooksul hästi muhe naerunägu peas. Ta oleks kindlasti ka rääkima tulnud meiega, kui tal poleks seda välismaist naispoliitikut kõrval olnud.

Teine mälestus on samuti veel sellest ajast kui ta president oli. Võis olla kunagi 1998 või 1999 aasta. jaanuarialgus. Kuna vennal oli sünnipäev, siis otsustasime seda perekeskis tähistada Tartu luksusrestoranis Barclay. Peale meie oli seal kaks inimest, kes ka varsti ära läksid. Natuke aega hiljem saabus maja ette uhke Mercedes ja varsti seisis uksel Lennar ise, kellele järgnes varsti Helle. Ta tervitas sõbralikult ja istus eemalolevasse lauda. Seekord ta nii muhe ei tundunud kui esimene kord, sest ta oli äärmiselt väsinud näoga (tundus, et ta oli mitu ööpäeva järjest üleval olnud). Sellest ajast lihtsalt on hea meenutada, et vend pidas sünnipäeva ja president oli kohal. Nüüd on kahjuks mõlemad siit ilmast lahkunud.

Täna on väga huvitav lugemine olnud teiste inimeste arvamused ja mälestused, mis neid Lennartiga sidus või mis neil Lennartiga koos juhtunud on. Need on nii südamlikud ja humoorikad lood.

Mugison - What I Would Say In Your Funeral

 

Under blue moon I saw you


killing moon, originally uploaded by Hosegnaasio.

Nädalavahetus möödus mõnusalt ja talviselt. Kõigepealt, et ostsin fotokale statiivi, mistõttu võis mind oma koduümbruse pimedas metsas jalgadel fotokaga ringiliikumas näha. Klõpsasin päris üks jagu. Ilm oli ilus, külm ja väga lumine (just nii, nagu mulle talvel eriti meeldib). Peale seda kuum latte vahukoore ja mõne shokolaaditükiga. Peale seda muidugi totaalne unepuudus. Aga öösel ongi tore üleval olla. Seetõttu ma suve üldse ei oota, kuna siis pole üldse pime.

Kuna vana DVD-mängija otsustas kodus rikki minna (juba tükk aega tagasi), siis isa arvas, et võiks osta mingi sellise, millega saab lindistada ka. Nüüd on mul 250 GB kõvakettaga Philips (mul ei anna kodus kahe arvuti kolm kõvaketast vist pooltki seda mahtu kokku, mis selles DVD mängijas nüüd on). See on väga edukas masin, saab mällu lasta (ja vajadusel plaadile kirjutada) hulganisti häid asju, samal ajal võib muid saateid vaadata või koguni vaadata selle saate algust, mis hetkel poole peal ja lindistab. Ainult korraga kahte asja ei saa üles võtta. Puuduseks on see, et DVD'dega on natuke suurem jama, kui tavapleieritega. Ma ei leidnud kuidagi üles, kuidas subtiitreid alla saab (varem oli selleks üks nupp lihtsalt). Samuti tundub, et mängib ainult teise regiooni plaate, kuigi poes öeldi, et mängib kõiki. Selle vastu peaks mingi häki leidma.

Pühapäev möödus Otepääl snowtubingus. Kui aus olla, siis esimene kord ei jäänud märgadest trauseritest palju puudu. Vaimse trauma sain nagunii. See oli ikka jube kiirus, mis seal kohati sisse tuli. ma ei valeta, kui ütlen, et viiel mehel kümnest lendas sõidu ajal müts peast. Kuigi oli metsikult külm ja mul oli müts Tartusse jäänud. Seega olin vist ainus palja peaga inimene seal. Õnneks pikad juuksed kaitsesid kõrvu päris edukalt. Peale seda veel kaks tundi lumerookimist. Täna olen kange nagu neli päeva Daewoo Tico's viibinud elevant või natuke paremal juhul Arvidas Sabonis. Kokkuvõttes oli väga lahe.

Peale seda kuum vann ja kuum latte vahukoorega, jälle. Haigeks ei jäänudki ja isegi nohu pole. Kuna käimas on hea teenendaja kuu, siis tööl üks väike tüdruk kirjutas mulle kiituseks et "väga viisakas ja alati kontoris;)". Ma pole kunagi olnud populaarsem, vist. Kui siis koolis jõulupeol, kui klass jõululaulu ei osanud laulda ja jõuluvana mind aulas terve kooli ees valis kingikotti välja lunastama. Sel õhtul mu nägu näitas kõigile, kui punaseks võib muutuda punapeet solaariumis. Jõuluvanale see vist meeldis, sest ma sain koti kätte. Ego kannatas veel kaua-kaua, selle eest.

Echo & The Bunnymen - The Killing Moon

Wednesday, March 08, 2006 

D'oh .... why you little ....

Tänane pommuudis on muidugi see, et on naistepäev. Minusugusele, kes töötab võimsas naiskollektiivis on see muidugi kulukas päev. Samas oli neid lilledega nii tore rõõmustada. Isegi veel siis, kui tööpäeva täna polnud. Kaunist naistepäeva ka minu siinlugejatele. Tegelik pommuudis on aga see, et minu Kõrvaklapp jõudis Ajaveebi konkursil edasi kolme parema hulka ehk finaali. Ma poleks iial uskunud, sest ma konkursi alguses arvasin, et kindlasti on ka finaalis Helinälg ehk praegune Millele sa vihjad?, mis on ka üks mu enda favoriite ja viimasel ajal täieneb see lausa välgukiirusel. Ma ei julge lubada, et ma finaaliõhtul osaleda saan, sest see on Tallinnas ja mul palju tööd tulemas jne. Aga esialgu pole veel midagi täpselt paika pandud. Pealegi on blogspoti lehed millegipärast mu Safariga väga läägima hakanud ja mõned ei avanegi, rääkimata blogger.com lehest. Veel üks pühjus, miks ma lähiajal wordpress'i peale tahaks üle minna.

Lõpetuseks see, et leidsin Triangli blogist ühe testi, mida ta ideaalis nägi ette, et mina selle ka täita võiks. Kuna täna on naistepäev, siis tema auks ma selle ära täidangi. Ma muidu pole eriti suur testisõber.

4 töökohta
tegelikult on mu praegune koht esimene palgatöökoht. Hetkel olen siis klienditeenendaja, asutuse jätaks saladuseks, kuna ma loomult arg inimene. Praktika korras olen töötanud ka raamatupidajana (mis mulle üldse ei meeldinud, kuna see nii kuiv ala minu jaoks, kuigi kollektiivil polnud viga).

4 filmi, mida ikka ja uuesti vaataks
neid oleks tegelikult palju rohkem. Oma DVD kollektsioonis on tihedamalt mängitud Almost Famous, High Fidelity, Shaolin Soccer ja The Shawshank Redemption. Neid kõiki olen ma näinud vähemalt 10 korda, aga tüdimust pole veel tekkinud.

4 kohta, kus olen elanud
Tartu kesklinnas (elan praegugi)
Võru äärelinnas (elan ka praegugi)
Võru kesklinnas (Võru tundjatele niipalju, et Kreutzwaldi gümnaasiumi kõrval)
kuu aega olin Inglismaal ka elasin Bournemouth'is (kuurortlinn Lõuna-Inglismaal)

4 teleseriaali, mis meeldivad(sid)
Simpsonitest ei saa kunagi villand
Gilmore Girls
X-Files oli ka hea (esimesed hooajad), aga seda ma praegu enam ei vaata
CSI Las Vegas
Igasugused Inglise huumorisarjad ka nagu Black Books, Smack The Pony, Big Train, jne.

4 saiti, mida iga päev külastan
enamusi siin kõrval viidetes asuvaid blooge ja kõrvaklapi lehel asuvaid muusikablooge
delfi.ee (loll harjumus)
engadget.com ja tuaw.com - esimene tehnika ja teine macipedede leht
paari foorumit kah - planetit (nüüd siis MSN), rada7 (seda alates eelmisest kuust)
last.fm - mulle meeldib vaadata mida teised inimesed kuulavad

4 kohta, kus käinud puhkamas (ja ma mõtlen siinkohal kohti, kus ma tõesti puhanuna tagasi olen tulnud)
>seesama Bournemouth, kuigi ma olin seal keelekursustel, aga seal puhkasin ennast väga välja, vaatamata pisiasjale, et samas toas ööbis veel paar võõrast jorssi alates argentiina omadega ja lõpetades kasahhidega välja.
>kunagine perereis Floridas - kolm nädalat, mille sisse jäid ka jõulud ja milleniumivahetus. Donald Trump lasi päris jõhkralt ilutulestikku, mis kompenseeris seda, et selles linnas ei tehtud isegi pistongiga pauku.
>Bussireis Hispaaniasse ja Portugali ja riikidesse mida sinna jõudes pidi läbima - hämmastav seltskond, millest tekkis paar head sõpra juurde, sai palju nalja, nägi palju vaatamisväärsusi ja sai loomulikult vähe pesta end ja iga hommik sai kuivikut dzemmiga. Seda kõike karmi venekeele õpetaja pilgu all.
>Helsingi - kaks päeva, sealolles oli väga väsitav, aga hiljem koju jõudes oli mitu nädalat hea ja kerge olla. Reisi põhjus oli Bob Dylan'i ja David Bowie kontsert. Mitte ühiskontsert, vaid üks päev üks ja teine päev teine, kuigi koht oli sama.


4 lemmiktoitu
aasiapärased riisiroad (alates igasugustest padadest ja lõpetades sushiga)
kodune frikadellisupp (võin süüa tõesti nii palju, et ülevalt ja alt hakkab välja ajama)
shokolaad - nii valge, piimasoks kui mõru.
fooliumis küpsetatud ahjukartul võiga

4 kohta, kus praegu tahaksin olla
>oma Võru äärelinnakodus (homme saab)
>siis seal Bournemouth'i pargis või mereäärsel promenaadil, enne ostaks muidugi ka Starbuckist White Chocolate Mocca koos Whip Cream'iga kaasa ja ka paar muusikaajakirja ning varustaks oma iPod hea muusikaga.
>San Sebastian'is - üks ilusmaid linnu, kus ma olen olnud
>kui oleks suvi, siis tahaks koduaias puudevahelises võrkkiiges lugeda

4 inimest, kes võiksid veel neljadest kirjutada
See on kõige raskem ülesanne.
Esiteks Mikk, siis äkki Fletcher, ja ma ei oskagi öelda. Äkki aitate välja, ja kaks teevad lihtsalt vabatahtlikult.

Lõpetuseks aga
Yeah Yeah Yeahs - Dudley

Sunday, March 05, 2006 

Kaks pettumust


proudly present, originally uploaded by Hosegnaasio.

Kaks pettumust on seotud kahe kontsertiga, mis Eestis aset leiavad. Esiteks Depeche Mode, mille vastu mul erilisi tundeid pole, ags hetk tagasi sain teada, et neid soojendab The Bravery. Viimast tahaks küll näha-kuulda. Teine on selline kinnisem üritus, millest pole vist veel räägitud. Nimelt Falck'i sünnipäev Linnahallis. Kutsetega, mis mu isal on olemas, aga mind ta kaasa ei võta. OK, peaesinejaks The Cardigans. Tahaks ka väga seda. Nina Persson on vist üleüldse üks ilusamaid ja armsamaid lauljaid muusikamaailmas. Ta hääl ka väga meeldib ja looming samuti. Seda nii The Cardigans'i kui ta sooloprojekti nimega A Camp nime all. Mõlemad leiavad aset vist märtsikuus.

Muidu pole midagi öelda. Natuke ajahädas ja loomevaevuses olen. Tööl peaks ka esmaspäeval üks uus nägu juurde tulema ja märtsi lõpus veel üks. Üks vana olija viidi see eest mujale (aga õnneks hästi ligidale). Ka uued tulijad on naised kõik ja ma säilitan oma ainsa mehe staatuse. Tunnen kohe paljusi kadedaid tundeid neilt, kes seda hetkel loevad.

Band Of Horses - The Funeral