« Home | Vaesus » | Filmidest » | 100% puhas mulliga õunamahl » | Kurb juubel » | Hambahaldjas my ass » | Mustikamõnu » | 2005--->2006 » | Uuenemine » | Viimased pingutused » | Öö mu akna taga » 

Sunday, February 12, 2006 

Movies of myself

Kõigepealt on täna rõõmupäev ilmselt kõigil, kes natuke spordist lugu peavad, sest meie Kristiina sai olümpiakulla. Ma ise ei ole üldsegi aktiivne soprdiülekannete vaataja, aga natuke tegi see uudis tuju heaks küll.

Peale selle räägiks natuke filmidest, mida viimasel ajal näinud olen.

Walk On Line - film Johnny Cash'i eluloost. Iseenesest tore film, hea muusikaga. Joaquin Phoenix tegi hea rolli, kui arvestada ka seda, et tema filmis olevad lood ka ise sisse laulis. Seetõttu oli ta hääl küll hea, aga Cash'i enda oma palju parem. Reese Witherspoon oli ka hea, sest varem ta mulle ei meeldinud, tänu tema arukablondiini filmidele. Siin oli ta aga igati OK. Kui võrrelda seda eelmise aasta filmi Ray'ga, siis minu arvates oli Ray parem. Kuigi muusikuna meeldib mulle Cash tunduvalt rohkem. Nüüd ainult küsimus, et kellele järgmisena au tehakse filmi näol. Kurt Cobain'ist käivad jutud, aga tema ei kuulu nende eelmiste meestega samasse liigasse. John Lennon, Jim Morrison, ja teised sellised vääriks seda rohkem, kuigi eks neist juba ole filme ka tehtud.

The Weather Man - suhteliselt depressiivne film mehest, kes on tuntud kohaliku (Chicago oli see vist) telejaama ilmaennustaja. Peaosas siis Nicolas Cage. Naagu ikka ei lähe mehel nii nagu ta tahaks, sest ta eksnaine, kellesse tal veel suured tunded on, on abiellumas uue mehega. Ta ei saa eriti läbi oma lastega ja ta Nobeli kirjanduspreemiaga hinnatud isa ei saa aru oma pojast. Lisaks on muutumas igapäevaseks selline nähtus, et inimesed teda tänaval loobivad, peamiselt rämpstoidu ja jookidega. Nick Cage'i filmides on viimasel ajal tavaks see, et ta pidevalt mõtleb kõvasti, ehk ta lihtsalt filmi tegevuse taustaks ise räägib, arutleb ja jutustab. Kui ausalt öelda, siis mulle see film meeldis.

Thumbsucker - film poisist, kellel on halb komme imeda pidevalt oma pöialt. Seetõttu peab ta isa teda mömmiks. Samuti on tal probleeme keskendumisega. Kõiki muutub, aga kui ta hakkab võtma kindlaid tablette, mis võõrutavad ta halvast kombest, muudavad ta keskendusvõime väga heaks, tänu millele saab temast kooli väitlusklubi liider. Lisaks natuke ka noortearmastust ja palju head muusikat. Viimase eest kandis hoolt The Polyphonic Spree ja kahe-kolme looga ka Elliott Smith. Film oli siinmail ka PÖFF'il, aga nagu ikka, Tartusse see ei jõudnud. Siin olid toredad kõrvalosad Vince Vaughn'il ja Keanu Reeves'il.

Vahepeal oli Tartu Kaubamaja toidupoes selline tore asi, et kolm vaarikamuffinit sai kätte umbes 2,90 eest. Kuna üks kaal andis vale hinna sellele (isegi kui õiget klahvi vajutada). Nüüd on kahjuks see ära muudetud õigeks. Nuuks.

Elliott Smith - Thirteen
Big Star'i võrratu kaver. Thumbsucker'i filmis on ka see olemas.