Sunday, February 26, 2006 

Uhkus ja eelarvamused


instrument, originally uploaded by Hosegnaasio.

Tunne hea, kuna meie perre saabus see rõõm, et tänu isale omame meie pere nüüdsest ühte riiklikku teenetemärki, mille isa välja teenis. Olgem öeldud, et ta pole kommunist, pole ta kunagi kuulunud ühtegi parteisse (kuigi teda on nendesse väga palju üritatud kutsuda), ta polnud ka kunagi Vene ajal poliitikaga seotud. See tuli tänu tema suurele tööle, majanduse edendamisel. Vähemalt paberil oli nii kirjas. Jep, tema üle võib uhke olla. Samas enda üle ma pole, kuna ma kohe kuidagi ei suuda ennast kokku võtta, et täielikult koolitööle sundida. Tähtajad aina lähenevad ja mul on kohutavalt palju veel teha. Muidugi töö võtab suurema osa ajast ära ja väsitab ka päris palju. Kui võtta ausalt, siis enamus päevi lähen ma umbes pool üheksa kodust minema ja jõuan pool seitse õhtul umbes. Peale mida olen ma vähemalt 2-3 tundi igasuguse sundtegevuse peale täiesti ebasobivas olekus. Vabadel päevadel kulub suur osa lihtsalt akude maandamiseks, kuna päevast-päeva inimestega suhtlemine ja nõustamine ja müümine ja kõik muu on ikkagi väga räigelt koormav töö. Samas ka päris vaheldusrikas ja huvitav. Peamine on see, et nalja saab ka palju. Ma pean ilmselt natuke ajapikendust paluma, sest lihtsalt kiire on, igast komandeeringud ja muud tähtajad lisaks. Vastlapäeval jääb seekord igatahes liug tänu sellele laskmata.

Kuigi väljas on vapustavalt ilusad talveilmad. Eile sai saunas käidud ja lumme ka sulpsatud, kuigi lund on nii palju, et põlvini ulatub see juba nagunii. Tuju teeb heaks ka tööl suure ülemuse poolt tehtud kingitus, mille said kõik töötajad. Tegemist on ilusa ja kvaliteetse käekellaga, mis targemate sõnul maksab umbes 200 eurot. Võimas, mul on ilmselt kolme-nelja vanade kellade koguväärtus peaaegu kokku poole vähem. Nüüd siis kannan seda ja mulle see kell tõesti meeldib. Kuigi ma ehete, sõrmuste, kettide ja ka kellade kandja pole, kuna need hakkavad pikapeale ahistama ja siis ma unustan nad kuhugi sahtlipõhja. Ma loodan ja kinnitan endale, et selle kellaga on mul palju-palju pikem suhe. Asi juba see, et kui keegi kella küsib, vaatan ma automaatselt vasaku randme peale, mitte ei hakka oma moblat taga otsima.

Üks pilt kah. Vesipiibust. OK, see asi pildil pole sugugi oluline, aga selle pildi puhul tuleb välja kui hea fokuseerimisomadus mu uuel fotokal on. Arvutiga pole selle juures tehtud midagi. Samuti ma olen ilmselt maininud, et mulle meeldib oranzh värv ja mu elutoas õhtupoolikul pildistades on pildid alati sellised oranzhikad-pruunikad. Äkki see valgustus ongi süüdi, et ma oranzhi armastan, selline alateadlik mõjutaja või nii. Kellel teravam silm, näeb natuke mind ka seal.

The Magic Numbers - Take Me Out
Mulle meeldivad sellised omapärased ja originaalist erinevad kaverid. Varsti saate seda k6rvaklapi blogi kaudu alla ka laadida. Ma luban seda.

Tuesday, February 21, 2006 

Laiskvorst olen

Täna õhtupoolikult saabusin kahepäevaselt visiidilt Tallinnast. See käik läks jube kiireks ja plaane tekkis seal olles kohe niipalju, et ei jõudnudki peaaegu midagi. Koolitused kestsid õnneks umbes kella kolmeni ja mõlemal päeval. Esmaspäev läks selle nahka, et sugulasega tegime peale väikest puhkust kiired plaanid, et õhtu teeme Jaapanipäraseks. Kõigepealt siis algas see Sushihouse'is, kus kostitasime oma kõhtusid mõnusate pätsidega, mida kastetakse sojakastmesse, mille lisatakse wasabit ja marineeritud ingverit. See ongi sushi siis, mitte toores kala nagu enamus arvavad. See kõik oli küll kulukas, aga väga hea. Koht ise oli päris hubane ja tore, väikse miinusena muusikavalik, mis kohati muutus tümpsuks. Ei tea, kas teenindajatüdruk kuulis meid võid mitte, aga igatahes, kui me olime seda omavahel arutanud, muutus muusika midagi St. Germain'i sarnaseks nujazziks. Oleks oodanud midagi jaapanipärast. Muidu oli igati OK koht. Siiski Spirit jättis kunagi omal ajal parema mulje, nii sushilt, interjöörilt ja muidugi ka oma hindadega (mis oli ikka väga räigelt kõrged). Aga sushide valik oli selles Sushihouse'is võimas, ma ilmselt ei valeta kui ütlen, et valimise peale läks kauem aega, kui selle hõrgutise söömise peale.

Õhtu jätkus kinos, filmiga Geisha Memuaarid. Samuti igati ponks film. Mu nõrkus Jaapani kaunitaride peale leidis taaskord tõestust. Film oli pikk, oma 2,5 tundi, samas igav ei hakanud kordagi. Päris palju oli ilusaid loodusvaateid. Muusikaga kostitas seekord Yo-Yo Ma (kes ei tea, siis üks maailmakuulus tsellist). Ma millegipärast ootasin palju julmemat ja versiemat filmi. Tundus, et oli palju välja jäetud, aga ma pole seda raamatut kunagi lugenud ega isegi näinud, mille ainetel see film tehti. Seksi oli ka vähe, mitte et ma seda sealt oodanud oleks, aga kindlasti paljud seostavad geishasid nii-öelda kõrgklassi prostituutidega. Mis pole sugugi õige, kuigi jah, ka seks kuulus nende tööülesannete sisse, aga see polnud peamine. OK, üks asi siiski filmis häiris. Ma nii oleks tahtnud, et see oleks jaapanikeelne olnud. Mulle meeldivad kui filmid oleks originaalkeeles, või siis selle maa keeles, kus tegevus toimub. Kuigi jah, ameeriklase novelli järgi tehtud ja ilmselt suuresti ka ameerika filmimeeste abistuses. Aga siiski, soovitan soojalt kõigile, kes idamaade kultuurist lugu peavad, või igasugustest draamadest lugu peavad.

Laupäeval oli mul paar sõpra külas, sai natuke räägitud üle pika aja ja niisama söödud, piibutatud ja naljatletud. Noh, kohal oli ka sõber Soomest, kes kiire üllatusvisiidi kodumaale tegi ja keda ma juba väga jupp aega näinud polnud. Ma nii lootsin, et räägib eesti keelt Soome aktsendiga, aga kus sa sellega. Rääkis vaat, et sorvamalt kui mina.

Hetkel oleks kõik öeldud.

Mantra Gora - Muinasjutt
Yey, mis võimas lugu nagu neil ka kõik teised. Ootan ametlikku plaati vähemalt (sellist mida igast muusikapoest osta saab).

Sunday, February 12, 2006 

Movies of myself

Kõigepealt on täna rõõmupäev ilmselt kõigil, kes natuke spordist lugu peavad, sest meie Kristiina sai olümpiakulla. Ma ise ei ole üldsegi aktiivne soprdiülekannete vaataja, aga natuke tegi see uudis tuju heaks küll.

Peale selle räägiks natuke filmidest, mida viimasel ajal näinud olen.

Walk On Line - film Johnny Cash'i eluloost. Iseenesest tore film, hea muusikaga. Joaquin Phoenix tegi hea rolli, kui arvestada ka seda, et tema filmis olevad lood ka ise sisse laulis. Seetõttu oli ta hääl küll hea, aga Cash'i enda oma palju parem. Reese Witherspoon oli ka hea, sest varem ta mulle ei meeldinud, tänu tema arukablondiini filmidele. Siin oli ta aga igati OK. Kui võrrelda seda eelmise aasta filmi Ray'ga, siis minu arvates oli Ray parem. Kuigi muusikuna meeldib mulle Cash tunduvalt rohkem. Nüüd ainult küsimus, et kellele järgmisena au tehakse filmi näol. Kurt Cobain'ist käivad jutud, aga tema ei kuulu nende eelmiste meestega samasse liigasse. John Lennon, Jim Morrison, ja teised sellised vääriks seda rohkem, kuigi eks neist juba ole filme ka tehtud.

The Weather Man - suhteliselt depressiivne film mehest, kes on tuntud kohaliku (Chicago oli see vist) telejaama ilmaennustaja. Peaosas siis Nicolas Cage. Naagu ikka ei lähe mehel nii nagu ta tahaks, sest ta eksnaine, kellesse tal veel suured tunded on, on abiellumas uue mehega. Ta ei saa eriti läbi oma lastega ja ta Nobeli kirjanduspreemiaga hinnatud isa ei saa aru oma pojast. Lisaks on muutumas igapäevaseks selline nähtus, et inimesed teda tänaval loobivad, peamiselt rämpstoidu ja jookidega. Nick Cage'i filmides on viimasel ajal tavaks see, et ta pidevalt mõtleb kõvasti, ehk ta lihtsalt filmi tegevuse taustaks ise räägib, arutleb ja jutustab. Kui ausalt öelda, siis mulle see film meeldis.

Thumbsucker - film poisist, kellel on halb komme imeda pidevalt oma pöialt. Seetõttu peab ta isa teda mömmiks. Samuti on tal probleeme keskendumisega. Kõiki muutub, aga kui ta hakkab võtma kindlaid tablette, mis võõrutavad ta halvast kombest, muudavad ta keskendusvõime väga heaks, tänu millele saab temast kooli väitlusklubi liider. Lisaks natuke ka noortearmastust ja palju head muusikat. Viimase eest kandis hoolt The Polyphonic Spree ja kahe-kolme looga ka Elliott Smith. Film oli siinmail ka PÖFF'il, aga nagu ikka, Tartusse see ei jõudnud. Siin olid toredad kõrvalosad Vince Vaughn'il ja Keanu Reeves'il.

Vahepeal oli Tartu Kaubamaja toidupoes selline tore asi, et kolm vaarikamuffinit sai kätte umbes 2,90 eest. Kuna üks kaal andis vale hinna sellele (isegi kui õiget klahvi vajutada). Nüüd on kahjuks see ära muudetud õigeks. Nuuks.

Elliott Smith - Thirteen
Big Star'i võrratu kaver. Thumbsucker'i filmis on ka see olemas.

Friday, February 03, 2006 

Vaesus


Sherlock, originally uploaded by Hosegnaasio.

Nüüd on lugu nii, et alles oli palgapäev, mil sai natuke rohkem kui tavaliselt (sest tuli ka kvartali boonus), aga mul on see peaaegu otsas. Põhjus selles, et ma ostsin digifotoka ära. Oman nüüd Canon EOS 350D'd. Peab tunnistama, et olen väga põnevil. Järgmisel palgapäeval akki korralikum mälukaart ja statiiv ka juurde. Igatahes on huvitav ja pildid tulevad ilusad. Seesamune kassipilt on minu tehtud uuega ja töödelnud pole seda üldse. Olen tähele pannud seda, et (vana filmi-Canon'i) kit objektiiv tegi palju kehvemat ja mürasemat pilti, kui praegu ees olev korralik ja kallim toru (28-200mm 1:3,5-5,6). Ma nüüd ootan muidugi nädalavahetust, et looduses ja kodumetsas klõpsida. Ilm vähemalt peaks seda tegevust soosima. Ma nüüd luban järjekordselt tihedamalt pilte postitama hakata.

Muidu on kehv seis, sest raha enam praktiliselt pole. Tean, et see kuu pean vist kahel-kolmel korral Tallinnasse koolitusele minema ja siis pean ilmselt sealsetest plaadipoodidest ennast vägisi eemale hoidma. Õnneks hakab varsti vist see tuludeklaratsiooni asi, mille üritan kiiremas korras ära teha ja peaks mõne kopika ka tagasi saama. Mulle tegelt ei meeldi rahast rääkida. Kui võtta asja postiivsemalt, siis veebruar on lühike kuu ja palgapäev ka paar päeva lähemal. iPod'ile hankisin uued kõrvaklapid ka, kuna vanad ei püsinud enam üldse kõrvas. Nüüd on mul need mis kõrva sisse käivad (mitte Apple vaid Koss). Algul oli naljakas, nagu ajaks keegi keelt kõrva, aga püsivad hästi ja kvaliteet tundub, et on ka jõksa-jõksa parem. maksid muidugi poole vähem, kui oleks vanade tõepärase asenduse hankinud.

Tore on ka see, et töö juures plaanitakse väikest reisi lõunariikidesse - Lätti ja Leetu. See toimub küll alles Aprilli viimastel päevadel ja mai esimesel, aga ma ootan seda juba. Esiteks seepärast, et saab üle pika aja Eestist välja, teiseks tunduvad väljavalitud kohad olevat päris põnevad ja suuremas osas pole ma käinud. Lisaks saab ka ilmselt palju pildistada.

The Zutons - Confusion
See lugu viimasel ajal kummitab, õnneks pole veel tööl seda endamisi ümisema hakanud, aga see hetk on tõesti väga lähedal.



PS! See piltide lisamine ajab asja jälle natuke nihkesse ja peaks ilmselt natuke oma lehedisaini muutma. Hetkel ei viitsi. Ma olen mõelnud üldse, et peaks Word Press 2'le üle minema, aga mul pole õrna aimugi, kuidas see töötab ja mis seal teha saab, aga nii paljud kiidavad seda ja paljud lehed mis sellega tehtud, on tõesti väga ilusad.