« Home | Hambahaldjas my ass » | Mustikamõnu » | 2005--->2006 » | Uuenemine » | Viimased pingutused » | Öö mu akna taga » | Natuke filmidest » | Kas teil leiba pole? » | Randevuu avenüül » | Lõpuks lumi maas » 

Monday, January 16, 2006 

Kurb juubel

See peaks selle aadressi peal mu sajas postitud olema. Tamtaraa. Kahjuks langes see päris kurba aega. Samas ka mitte. Asi selles, et laupäeva hommikul otsustas lõpuks mu kallis vanavanaema ära surra. Ta oli varem ikka ilgelt lahe memm, kes inimesena oli tunduvalt parem kui mu vanaema. Nad on ka nii erinevad inimesed, et lihtsalt raske aru saada, kuidas nad sellisele lähisugulusele vaatamata saavad nii kauged olla. Ka vanaema on tore, aga hoopis teistmoodi. 18. jaanuar oleks vanavanaema saanud 99. aastaseks (muideks sellel samal vanaemal on sünnipäev täpselt samal päeval, mis on asju juures veel üks müsteerium). Selles mõttes pole see surm nii kurb kui mu varasemad sugulaste kaotused ja matused), sest esiteks olen ma juba vist terve oma elu kuulnud, et ei taha enam elada ja nüüd näete mind viimast korda. Sellest saab ka kergesti aru, sest oma mehe ja poja kaotas ta juba ammu tagasi ja tütrega (ehk minu vanaemaga tal nii head klappi polnud). Veel suuremaks kergenduse koormaks on see, et vähemalt viimased viis aastat on ta olnud juba väga väeti ja haige. Võib öelda, et viimased aasta-kaks isegi voodihaige. Samas mõistus oli tal korras ja ta tundis mu alati ära, isegi siis kui juuksed poolde selga olid (ega praegugi palju puudu ole). Ma tean kuidas ta seda minekut juba väga ammu ootas ja hea on lõpuks mõelda, et see ootus ka täide läks (ükskõik kui brutaalselt see ka ei kõlaks). Homme on matused. Mõnes mõttes tore, sest see toob suure suguvõsa taas kokku, kuigi kogunemise eesmärk on kurb. Peamine on see, et mälestused on temast ilusad ja nalja sai temaga ka. See kuidas ta varem oma väriseva käega jalataldu kõditas on kustumatu mälestus ja üks aeg tagasi (no oma 10. aastat) oli ta suur UFO'de fanatt, aga setu murrakus olid ufod tema kõnepildis fuffod. Legendid räägivad, et ta olla oma magamistoa aknast ka lendavat taldrikut kunagi näinud (ka sellel harrastusperioodil). See viimane hobi oli tal selles mõttes natuke imelik, et tegu oli päris (ilmselt mu suguvõsa suurima) usklikuga. Tema käis siis selles pühapäevakooli sektis (tegu siis ikkagi vene õigeusuga, vist). Vähemalt vahel käisid tal ka usuvennad-õed külas, siis võis tema toast kuulda meie (laste) jaoks äärmiselt naljakat ja imelikku laulukoori.

Sellise meenutusterohke ja kurva sõnumiga lõpetangi.
Antony And The Johnsons - Hope There's Someone
See laul sobib siia teemase lihtsalt ideaalselt.