« Home | Kurb juubel » | Hambahaldjas my ass » | Mustikamõnu » | 2005--->2006 » | Uuenemine » | Viimased pingutused » | Öö mu akna taga » | Natuke filmidest » | Kas teil leiba pole? » | Randevuu avenüül » 

Thursday, January 26, 2006 

100% puhas mulliga õunamahl

Külmad ilmad möödas. Kahju, et läbi sai, oleks veel tahtnud. Tööl oli nii hea olla, käis nii vähe rahvast. See tähendab sai tegelda ka kõrvaliste asjadega. Vanavanaema matus sattus õnneks sellele päevale, kus veel -30 kraadi ei olnud, aga tol päeval temperatuur langes tundidega päris kõvasti. Varbad oli pärast peaaegu, et sinised.

Täna oli räige arvestus koolis. Mitte muffigi ei saanud aru (natuke ikka sain ka, aga väga palju abi polnud vist). Mingi osa peab järgmine neljapäev uuesti tegema, aga õnneks nüüd ma natuke kujutan paremini ette, mis seal tuleb. Kõige mõnusam asja juures on see, et see tuleb ainult korraks ära tuupida ja siis täielikult unustada (mis on asja juures kõige lihtsam). Ma mitte kuidagi ei ole välja mõelnud, et mille kuramuse jaoks mul seda asja vaja on. Ainuke mida ma reaalselt välja suutsin mõelda oli see, et kui ma hakkan selleks samaks õppejõuks, kes seda ainet annab, aga nii sadistlikku ja märga unistust ei tahaks isegi vaenlasele unenäoks soovida. Siit oleks lahe idee, et võiks olla selline kõrgkool, milles peaaineid ei olegi, lihtsalt valid ükskõik kust mida. Siis minul tuleks midagi kultuurist, ajaloost, majandusest (peamiselt rahvusvahelisest majandusest ja juhtimisest - ohhoo, see on ju täitsa praegune õppesuund ka, mis aga selles osas peaegu täiest tehtud, v.a. lõputöö, mida vaikselt pusin), disainist, fotograafiast, kirjandust ka (või siis muusikalist ajakirjandust), natuke psühholoogiat, filosoofiat, usuteadust (nii silmaringi laiendamise mõttes), ämmaemandust ja loomulikult kulinaariat ja kokandust. Ühe eluunistuse ehk väikse kontsertteatri (kus esinevad lahedad artistid, keda ise kutsun) mõttes võiks ka avalikke suhteid õppida, mis rahvakeeles on vist PR ja väike haldusjuhtimine ka mööda külgi alla ei jookse. Ja reklaaminduse unustasin enne täiesti. Kas ma seda mainisin, et seal kontsertteatri küljes oleks ka lahe plaadipood, millesarnast Eestis veel ei ole ja loomulikult ka väike tore istumiskohake, kus pakutakse head kohvi, natuke näksimist, lastakse head muusikat ja lugeda oleks hulgim välismaised ja ka kohalikke ajakirju (vaese mehe Starbucks ja Borders teisisõnu). OK, eriti nõme, aga ka tore oleks, kui keegi selle unistuse nüüd ellu viib ja veel eriti näiteks kuskil Tartus. Sellisel juhul võtke mind ka käpaks.

Nüüd mõneks ajaks blogimiskohustused jälle täidetud.
Bran Van 3000 - Drinking In L.A. - seekord saate tõmmata ka.