« Home | Kas teil leiba pole? » | Randevuu avenüül » | Lõpuks lumi maas » | Sotisaalprintsess » | Piff-paff-pöff » | Kiidusõnad ETV'le » | Pealkiri pane ise » | Onu Eufooria ja Tädi Perfektsioon » | Tal juhtus õnnetus - sõrm jäi ninna kinni » | Ma joon ainult siis, kui ma võtnud olen » 

Thursday, December 08, 2005 

Natuke filmidest

Vahepeal olen vaadanud nelja filmi. Alusataks kommertsis. Lord Of War. Nicholas Cage'iga peaosas. Film oli päris tore ja kaasahaarav. Teema suht hea, millesarnast filmides ei kohta. Lugu pidavat olema tõestisündunud loo põhjal tehtud. Näiteljad olid head. Jared Leto nagu ikka omas heas headuses. Väga stiilseid visuaallahenudusi oli. Meeldis algus, kus oli lugu ühe püssikuuli sünnist surmani, ehk tehasest kellegi koljusse. Häirivaks oli nagu ikka ameeriklaste nägemus vene keelest. Jubeda aktsendiga, aga on palju hullemaid olnud. Meenud eelmine suvi Inglismaal, kus telekast näidati vist Jaht punasele Oktoobrile, kus oli selline vene keel, et isegi kaks vene poissi ei saanud mitte muhvigi aru. Tänasid ainult Inglise telekanaleid, kes lubavad ka inglise subtiitreid alla panna. Film oli samas selline, et nii pea ei tekki vajadust seda uuesti vaadata. Sellega seoses meenus, et mul on paljukiidetud Matchstick Men veel vaatamata.

Arvuti vahendusel sai vaadatud ka Howl'i Liikuvat Kindlust. See ka PÖFF'i raames siinmail, aga mitte Tartus teatavasti. Jube hea animafilm jällegi. Sisust on raske rääkida, sest sealt võib vajadusel leida mitu lugu. Süsee ja filmi tegelased olid super. OK, Mononoke Hime jääb ikkagi sellezhanri lemmikuks, aga see ei jäänud palju maha. OK, lõpp oleks võinud natuke teistmoodi olla. Kuidagi liiga tavaline.

Täna sai siis vaadatud PÖFF'i raames filmi Islandi muusikast ehk siis Karjuvat Meistriteost. See koosnes siis hulganisti heast muusikast. Suurema rõhu all olid rohkem sellised Islandi bändid, keda veel nii ei teata, samas nii Björk, Mum, Sigur Ros olid ka esindatud. Nüüd sai paar nime, millel võiks tulevikus silma peal hoida. Selline lahe muusika dokfilm oli.

Eile sai siis Jarmusch'i Broken Flower'sit vaadatud. See oli ütlemata hea film. Naljakas ja mõtlik roadmovie. Bill Murray teeb täpselt seda mida ta oskab - räägib vähe, aga on naljakas. Vananev Don Juan, kelle mõju naistele on endiselt lummav. Tore oli näha ka Jeffrey Wright'i, Bill'i tegelase internetifriigist naabriga, kellel natuke haiglane hälve detektiivinduse vastu. Dialoogi on filmis vähe, aga see on naljakas. Siiski on film hoogsam, kui Jarmusch'i möödunud aastal näidatud Coffee & Cigarettes. OK, Jarmusch'i vanemad filmid tahaks ka lähiajal ära vaadata. Ma pole isegi Dead Man'i näinud.

Ma pole eriti hea filmiarvustaja nagu näha.

Björk - Hunter