Thursday, December 29, 2005 

Uuenemine

Muutsin natuke oma blogi välimust. Tundisn, et pean natuke värskendama seda. Lisasin ka linke teistele blogidele, mida ma ise ka sagedasti jälgin. Loodan, et keegi vastu neist pole, et neid siin lehel nõnda reklaamin. Uue kaunteri ka lisasin, kuna vana mulle ei meeldinud.

Arvatavasti on see selle aasta viimane postitus, seega ka aasta highlightid peaks ära mainima. Ma kategooriaid ei hakka tegema, aga mainin nad niisama ära:
sain rahuldustpakkuva töö (ja seoses sellega ka toreda töökollektiivi ja palka saan ka muidugi)
The White Stripes'i kontsert, sest see oli tõesti midagi väga head
üleüldse muusika, sest see aasta oli seda kuidagi eriti palju ja head pealekauba
esimene Pöff mida külastasin (Broken Flowers on lisaks üks mu selleaastaseid lemmikfilme)
Koolitused Tallinnas (mitte just koolituste enda mõttes, vaid sai natuke vaheldust)
Ilusad jõulud (lumised ja külmad ja jõuluõhtune kalmistu on üks eriti ilus vaatepilt)
Kõrvaklapi avamine ja täiendamine (viimasel ajal natuke soiku jäänud aja puudumise tõttu)
vesipiip (see aasta sain esmakordselt, siis tekkis kodu ka see masin ja nüüd aitab väga hästi vahel löögastuda ja ilmselt ka mu kõige ebatervislikum pahe)

Negatiivsemat poolt oli rohkem:
jätkuvalt ilma õrnema pooleta (varsti hakkan lehte kuulutusi panema ilmselt, kuna vanus on juba liiga kõrge, et sellist vaba poissmeest mängida, lisaks on väga suur soov kedagi omada (kui nii võib öelda))
ikka see kool (mulle enam sugugi ei meeldi õppida, vale eriala teadagi, aga nii vähe on jäänud, et patt oleks pooleli jätta. nüüd ma siin nutan ja õpin ja sageli sellest jagu ei saa)
mitte ühtegi välisreisi sel aastal (lihtsalt masendav)
harvad kokkupuuted vanade sõpradega (distants ei mõju sellele hästi, aga õnneks olen mõne varasema tuttavaga ka sõbraks saanud)
palju masendavaid sündmusi (nii kodus, Eestimaal ja üleüldse igal pool maailmas) - olen tänu sellele uudistesaadetele vähem rõhku pööranud, mis isegi natuke aitab

Uuelt aastal ootan muidugi palju rohkemat ja nii kehva see ei tohiks tulla. Optimist nagu ma olen. Rootsi luban ka järgmine aasta kindlasti minna (stamplubadus ja nii oma 8 aastat juba järjest).

Isa käis ka Saksamaal, tõi mulle hunniku martsipani, mida ma muidugi tellisin. Praegu on süda natuke paha juba, aga väike kannatus kulub ära. Järgmine kord tahaks temaga kaasa minna vähemalt. Eks näis. Jaanuar tuleb päris nõme, esiteks on üks nõme eksam, siis hambaarst opereerib veel ühe hamba mult ära ja teine jaanuar on tööpäev (ilmselt tuleb see väga unine päev). Järgmine kord kirjutan ma sellest, mida ma jõuludeks sain ja äkki paari sõnaga ka töö jõulupeost. Praegu ei viitsi lihtsalt.

Siinokohal soovingi kõigile head vana aasta lõppu ja edukat uut aastat kah. Esimesel jaanuaril pidagi ka mind meeles ja saadke oma kingitused kuidagi minu poole teele. 24 pole enam sugugi naljakas number.

Bob Dylan - It's All Over Now, Baby Blue

Tuesday, December 20, 2005 

Viimased pingutused

Kui ma homse ja ülehomse üle elaks, tuleks kuus vaba päev. Täitsa puhkus ja täitsa ootan. Kingitused on ka enam-vähem ostetud, vaja ainult pakkida. Eile-täna olin siis Tallinnas. Eile tuulasin niisama, täna oli koolitus. Vähe rahvast oli, aga muidu päris asjalik. Suures ostmistuhinas jõudsin muidugi ennast ka premeerida päris mitmete asjadega. Muidugi Need For Speed Most Wanted'i mänguga, minu Playstation'ile. Ma pole väga tükk aega mänginud, aga väga tahaks nüüd ja just seda mängu. Mul pole mänge palju ja domineerivaks on ka autosõidumängud. Seda saab aga teha alles siis paari päeva pärast. Muusikat ostsin kah muidugi. Uskumatu, aga Antony And The Johnsons'i esimene plaat oli Laseringis müügil. Kohe läks. Talle järgnesid Devendra Banhart'i Cripple Crow ja Pia Fraus'i mingi 2003-2004. aastate EP'de kogumik, mis kannab nime Sailing On A Grapefruit Lake. Täna lisandus siis lisaks Fiona Apple viimane paljukiidetud Extraordinary Machine, millel ka DVD lisaks boonusena kaasas. Raha läks palju, aga jõulude paiku nagunii kõik kulutavad. Üle jäi kah ja enne uut aastat on palgapäev ka veel. Nii, et uute aastasse ma tühjate taskutega ei astu.

Homme on siis töö jõulupidu. Praegu pole mitte mingit tuju, aga see ilmselt homme päeva jooksul tekib. Kaua ma ei jõua seal igatahes olla, kuna viimasel ajal on kuidagi väsimus liiga suur. Lisaks ka neljapäev veel tööle vaja minna.

Muidu on nagu kõik korras. Väljas ilus talv, kusjuures Tallinnas esmaspäeval polnud tilkagi lund, alles teisipäeval oli midagi olemas. Tartu on selle eest väga ilus ja lund ka üksjagu. Puud ilusti valged ja härmas. Aga seda väikest puhkust ootan väga, sest tahaks puhata, kvaliteetsemalt muusikat kuulata, süüa ja süüa teha, lugeda, lahutada meelt meediaga jne. Vesipiibule mõeldes käivad ka väiksed jõnksud kerest läbi.

The New Rags - Your Room

Friday, December 16, 2005 

Öö mu akna taga

Kell kaks läbi öösel. Und pole sugugi. Muusika paitab kõrvu (seekord siis alles veebruaris (2006) ilmuma pidav Mogwai uus album Mr Beast). Väljas sajab lörtsisarnast lund, mida terve päev on tulnud, ainult pimedas hakkab ka maa selle tulemusel valgeks jääma. Tore. Kodune wifi jampsib, olen juhe taga netis. Back to the stone age. Ilge nõme, asi selles, et hiljaaegu ostsin uue ruuteri, kuna vana viskas sageli pildi tasku, aga mida sa mingilt odavalt plastikkarbilt ikka loodad. Seekord sai siis natuke tuntum nimi ja seega ka kallim asi välja vaadatud. Selle seadistamine oli keeruline, aga Wifi osas ainult, kui juhe taha panna, lippab kohe netti. Homme kui aega peaks ära fixima asja. Peale tööd muidugi.

Siis sellisest raamatust nagu Da Vinci kood tahaks ka midagi rääkida. Nimelt ma lugesin seda. Esialgu oli see plaanitud jõuluajaks, kui vabu päev käes rohkem on, sest raamat oli ikkagi päris paks ja raske. Juhtus aga see, et alustasin selle lugemist kell kümme õhtul ja järgmise päeva kella 23.00'ks oli see massivne teos läbi. Esiteks oli seda maru hea lugeda, lühikesed peatükid, väga paeluv (ajalugu on mulle alati mingil määral meeldinud) ja kohe kuidagi ei tahtnud lõpetada. Igav ei hakanud kordagi. See peaks olema mu uus rekord. Põhimõtteliselt kahe õhtuga sain läbi. Kahju, nüüd tuleb filmi oodata, mille treilerit täna ka Cinemanias näidati. Seal oli juba palju tuttavat, sest selle teaser ei paljastanud praktiliselt midagi. Lugemisega aga pole hullu, pooleli on Stephen King'i lühijuttude kogu Kõik On Mõeldav (jõuludesse on alati verd tarvis, eriti kui see asendada verivorstiga, sest viimast ma ei söö) ja Nick Hornby ingliskeelne raamat, mille ma Tartu uuest kaubamajast imeodavalt leidsin. Selle nimi siis 31 Songs. See räägib lihtsalt 31 muusikaloost, mis autorit pealub. Hornby on ka suur muusikasõber nagu teada. Lemmik on tal vist Bruce Springsteen, kes mind eriti ei lumma, aga see selleks. Seal raamatus on 31/1 laul ainult Bossi oma.

See Mogwai plaat on täitsa hea. Kui Sigur Ros'i mitte arvestada, siis oligi väike paus post-rock'iga sisse tekkinud. Peaks oma suurima lemmiku ehk Mono välja kraamima ja nautima. Täna enam ei jõua, sest neil pikad lood ja peaks ikkagi proovima magada ka. Homme ikkagi tööpäev. Aga esmaspäeval ilmselt kaheks päevaks Tallinna. Peale jõulukinkide muretsemise ja ühepäevase koolituse, esialgu muid plaane seal polegi. Ainuke mure on selles, et mida emale kinkida? Isa kingitus ei valmista probleemi.

Muusikasoovituseks, aga
Levy - On The Dance Floor
selle video on aga paras seks. See tähendab, et kui poleks üksikuid musti kaste ja ringikesi, räägiks ma juba sellisest keskmisest harcore pornost. Pure sex siis teisisõnu. Kelle kurvastuseks, kelle rõõmuks, aga on lugu selline lühemat sorti, sellega seotud ka video muidugi.

Thursday, December 08, 2005 

Natuke filmidest

Vahepeal olen vaadanud nelja filmi. Alusataks kommertsis. Lord Of War. Nicholas Cage'iga peaosas. Film oli päris tore ja kaasahaarav. Teema suht hea, millesarnast filmides ei kohta. Lugu pidavat olema tõestisündunud loo põhjal tehtud. Näiteljad olid head. Jared Leto nagu ikka omas heas headuses. Väga stiilseid visuaallahenudusi oli. Meeldis algus, kus oli lugu ühe püssikuuli sünnist surmani, ehk tehasest kellegi koljusse. Häirivaks oli nagu ikka ameeriklaste nägemus vene keelest. Jubeda aktsendiga, aga on palju hullemaid olnud. Meenud eelmine suvi Inglismaal, kus telekast näidati vist Jaht punasele Oktoobrile, kus oli selline vene keel, et isegi kaks vene poissi ei saanud mitte muhvigi aru. Tänasid ainult Inglise telekanaleid, kes lubavad ka inglise subtiitreid alla panna. Film oli samas selline, et nii pea ei tekki vajadust seda uuesti vaadata. Sellega seoses meenus, et mul on paljukiidetud Matchstick Men veel vaatamata.

Arvuti vahendusel sai vaadatud ka Howl'i Liikuvat Kindlust. See ka PÖFF'i raames siinmail, aga mitte Tartus teatavasti. Jube hea animafilm jällegi. Sisust on raske rääkida, sest sealt võib vajadusel leida mitu lugu. Süsee ja filmi tegelased olid super. OK, Mononoke Hime jääb ikkagi sellezhanri lemmikuks, aga see ei jäänud palju maha. OK, lõpp oleks võinud natuke teistmoodi olla. Kuidagi liiga tavaline.

Täna sai siis vaadatud PÖFF'i raames filmi Islandi muusikast ehk siis Karjuvat Meistriteost. See koosnes siis hulganisti heast muusikast. Suurema rõhu all olid rohkem sellised Islandi bändid, keda veel nii ei teata, samas nii Björk, Mum, Sigur Ros olid ka esindatud. Nüüd sai paar nime, millel võiks tulevikus silma peal hoida. Selline lahe muusika dokfilm oli.

Eile sai siis Jarmusch'i Broken Flower'sit vaadatud. See oli ütlemata hea film. Naljakas ja mõtlik roadmovie. Bill Murray teeb täpselt seda mida ta oskab - räägib vähe, aga on naljakas. Vananev Don Juan, kelle mõju naistele on endiselt lummav. Tore oli näha ka Jeffrey Wright'i, Bill'i tegelase internetifriigist naabriga, kellel natuke haiglane hälve detektiivinduse vastu. Dialoogi on filmis vähe, aga see on naljakas. Siiski on film hoogsam, kui Jarmusch'i möödunud aastal näidatud Coffee & Cigarettes. OK, Jarmusch'i vanemad filmid tahaks ka lähiajal ära vaadata. Ma pole isegi Dead Man'i näinud.

Ma pole eriti hea filmiarvustaja nagu näha.

Björk - Hunter

Friday, December 02, 2005 

Kas teil leiba pole?

Eile olin ma siin Tartu PÖFF'i avaüritusel. Kus näidati vana tummfilmi Jeanne d'Ark'i kannatusest. Seda filmi ehtis mingi prantsuse helimehe muusikainstallatsioon, mis enamuses siis võimendatud ja moonutatud linnuhelidest kokku pandud. Kohati päris huvitav, kohati nagu mitte. Enamus aega ei läinud heli ja filmipilt üldse kokku. Samas oli seal päris häid helikäike, millest annaks midagi korralikku kokku panna.

Peale kõrgkultuuri nautimist sai süüa, juua ja niisama rahvast vaadatud. Seisin ma seal niisama, kuni üks eriti imeliku soengu ja habemega vanamehenäss, kes oli väigagi imeliku väljanägemisega. Hingelt on ta midagi Jaan Ruus kuubis (nii kriitikumeelest) või midagi sarnast. Igatahes ta küsis minult, et ega Teil leiba ei ole? Kuna mina kelner polnud siis kehitasin õlgu ja ütlesin, et mul pole vähimatki aimu. Rahvast oli igasugust. Palju ilusaid näitsikuid jäi silma. Hulk ärimehi ja siis selliseid boheemlaslikke kunstiinimesi ka natuke. Siiani kaks piletit ka olemas Broken Flowers ja Karjuv Meistriteos. Pingviinide Marss jääb ilmselt ära, kuna see nii hilja laupäeva õhtul. Plaan ikkagi koju minna nädalavahetuseks. Küll ma selle kunagi kuskil ära vaatan. Seal filmis on lahe muusika ka. Selline elektrooniline ja puha.

Tellitud plaadid ka saabusid. Muidugi jäi poes end tuulutades näppu veel üks plaat. See siis klassikaline Patti Smith'i Horses'i 30th Anniversary Edition, mis koosneb siis kahest plaadist. Originaalis ja siis see aasta ühel kontserdil täies mahus ette kantud plaadilugudest. See plaat on raju. Pole ime, et seda peetakse üheks parimaks debüütplaadiks läbi aegade.

Patti Smith - Land