Tuesday, November 29, 2005 

Randevuu avenüül

Niih. Tallinnas käidud. Kusjuures ei olnud eriti huvitav konverents. Natuke igav isegi. Meelsamini oleks pühapäeval kodus olnud. Tallinnast Tartusse jõudes oli linn ka juba jõulutuledes, koos kuusega. Ilus. Lumi sulas ära ainult. Kunagi peaks väikse jalutuskäigu tegema, et seda ilus oma silmaga näha. Pimedas loomulikult. Tartu on ilus linn ja eriti jõulude paiku. Natuke külma ka sain. Tänu sellele jäi hambaarsti operatsioon ära ja see tuleb kunagi jaanuaris. Sellega vedas, sest seda ma üldse ei taha. Lisaks sain teada, et detsembris on kaks päeva veel Tallinnas koolitust. Lahe.

Täna jõudsid ka vanemad oma reisilt koju. Nüüd on mu kapp oma 5-7 särgi võrra rikkam jälle. Lisaks atribuutikat toidu valmistamiseks. Alustades taipäraste suppide ja muude maitseainetega. See oli ka mu suurim soov tegelt, kuna ma muud ei osanudki soovida. Isa on räigelt pruun nagu peale soojamaareise ikka. Ta on isegi normaalselt kolm korda pruunim kui suur osa eestlasi soojadel suvekuudel. Praegu on ta täitsa pigi või tökat. Pimedas siis ainult hambad paistavad. Ema on ka muidugi pruun, aga papsiga ei anna võrreldagi. Reis läks vist hästi. Vähemalt tundub nii, pole veel eriti jõudnud kogemusi vahetada. Vähemalt olevat palju kokkupuuteid transvestiitidega. Aga ma sain aru, et mitte seksuaalseid.

Muidu on kõik nagu ikka. Ootan suure kannatamatusega oma tellitud plaate, millest pole veel kippu ega kõppu. Täna oli ka tegelt palgapäev, nii et tahaks natuke ka seda kulutada, aga kuna enne jõule rohkem ei saa, siis peab ühe osa ka kingituste alla matma. Mul on ideed täitsa olemas juba. Midagi võiks ka nagu ise valmis nikerdada.

The Go-Betweens - Finding You

Saturday, November 26, 2005 

Lõpuks lumi maas

Väljas sajab mitte just eriti laia, aga siiski päris tihedat lund. Mets maja ümber hakkab juba muinasjutulikku ilmet võtma. Küll ma olen seda vaatepilti kaua-kaua oodanud. Njah, praegu on lund veel vähe, aga vähemalt sajab. Päeval oli veel muru roheline. See aasta on PÖFF'ile ka minek. Vähemalt Broken Flowers'i pilet on interneti kaudu edukalt ostetud ja ka taskus (see tähendab, et välja prinditud). Tartu selles mõttes sakib, et siin ei ole ei Thumbsucker'it ega hunnikut Jaapani filme, mille järgi kõige suuremad neelud käisid. OK, see Howl'i kindlus on olemas, aga kunagi laupäeva lõuna ajal. See on selline aeg, mille ajal ei suudaks ma vist ühtegi filmi nautida. Ma oleks väga tatnud ka Izo nimelist filmi. Aga tutkit. Peab veel natuke uurima, äkki jääb veel midagi silma.

Natuke aega tagasi pakkus aga ETV The White Stripes'i Blackpool'i kontsertit. Oi see oli hea, tuli kohe nende Eesti kontsert silme ette. Videopilt oli küll natuke mürane, aga sellise kontserdi ettekandeks sobib see hästi. Keegi hea inimene võiks mind Meg'iga tuttavaks teha. See kuidas ta graatsiliselt trummipulkadega trummidele valu andis ja paljaste jalgadega pedaale sõtkus pani mu põlved värisema. Nojah, ega ta ei ole ju selline piltilus naine, aga temas on midagi väga armsat ja huvitavat, mis mind temasse armuma paneb. Salapära ilmselt, mis selle bändi ümber käib on samuti selles natuke süüdi. Aga jah, ta on selline inimene, kellega kangesti tahaks vestelda või kohtuda.

Rahaasju olen ka ajanud. Müüsin oma pikalt käes olnud Telekom'i aktsiad maha (mis sai kunagi õppelaenu eest ostetud) ja otsustasin, et ostan Tallink'i aktsiaid. Äkki teenivad need õppelaenu summa veel kahe-kolmekordselt tagasi. Siis oleks see juba selline summa, mille eest saaks midagi korralikumat ka osta. Igatahes uute börsile tulevate aktsiatega võib päris hästi teenida. Tallinna vesi tõusis päris korralikult alguses. Tallink aga suurem firma (suuruselt teine siinsel börsil) ja ilmselt ka edukam. Risk on loomulikult olemas, aga võiduvõimalus ka. Ning mis see raha tühjalt ikka seisab.

The White Stripes - Jolene

Friday, November 18, 2005 

Sotisaalprintsess

Hjellou. Viimased päevad on möödunud päris huvitavalt. Komapäeval käis üks kursavend külas, keda polnud ammu reaalselt näinud. Juttu oli palju ja nalja sai ka. Neljapäeval lunastasin oma patud vanaema ees ja läksid teda vaatama. Kuna oli vaba päev, siis sai autoga tutvutud Setumaa auklike teedega ja nauditud eriti halli ilma. Loomulikult jätkus seal ka juttu. Pakuti kodukootud sööki ja Petseritst toodud imehäid komme. Suurimaks hailaidiks võib pidada seda, et vanaisa oli mingi naaberküla mimmi käest ostnud omale juba kolmanda auto. Tegelt on tal neid nüüd neli, aga üks on praktiliselt ainult raam. Lubagem loetleda: Ziguli (03 vist), siis mingi vanem Nissan (vähemalt mitte Datsun) ja siis see uus Opel Rekord. Viimane on tegelikult väga heas korras ja kilometraas imepisike. Vanaisa sõnul oli selle auto suurim viga see, et õli oli kolm aastat vahetamata. Ta on kuldsete kätega onkel, eriti mis puudutab autosi, mootoreid ja muid selliseid asju. Teine tipphetk oli see, et vanaema bänd (mingi setu bänd, kus mu vanaema bäkki laulab) on ilmutanud oma teise kauamängiva. Yey. Ilmselt pole tegu poetootega. Samuti pole tegemist just muusikaga minu kõrvadele. Kui siis äkki arvutis setukoor ja näiteks tekno kokku miksida. See võib päris huvitav olla. Seda peaks tegema, esimene lugu oleks minu sulest siis "Lämmipäitse (Very Horny Remix)". Loo nimi ajab kindlasti juba tränameestel alt märjaks.

Peale vanaemal külaskäiku ja vanavanaema vaatamist (jee, ta tundis mu veel ära, aga ta on oma 98 kah) sai lenneldud koju, kus üllatuseks sisseastumishetkel kadus vool. Tartu pole mitte "Heade Mõtete Linn" vaid "Akadeemiline poolpime linn". Vool kaob siin pidevalt ära. Igatahes tuli varsti elekter taas seina ja mingi aeg maabusid paar inimest minu poole, et arutada tulevat uue aasta vastuvõttu. Saime selgeks, et see ei toimu mitte Otepääl (kuna sealne rendimaja on kohutavalt ebaruumikas) vaid ühe sõbra enda pool. Arutelu käigus käis ringi ka voolik, kus tuli tossu ja mis oli ühendatud vesipiibuga. Mingi viis-kuus sütt sai ära tehtud. Pärast oli väike pohmakas lausa. Aga sai nalja, plaanid paika ja oli ka muidu tore. Ainult see andis kõvasti tunda täna hommikustel töötundidel. Jube vedas, et hommik oli tööl ainuke rahulikum aeg, sest hiljem ei saanud vaat, et hingegi tõmmata. Natuke tegin pattu ka, kuna tulin karmidele reeglitele vaatamata ühele kenale ja toredale naisolevusele vastu. Samas täna oli nii mõnigi klient tõeline ässhõul. Homme ka tööle, õnneks ainult neli tundi, kuna on laupäev.

Internetipoode ka külastasin. Varsti peaks postkasti potsatama Antony And The Johnsons'i, The Go! Team'i, Jose Gonzalez'i, Bloc Party (Remix Album) ja The Arcade Fire'i omanimeline EP. Kahjuks Sufjan'i Illinois'i ja Devendra Cripple Crow'd Eesti plaadipoodidest ei osanud kusagilt leida. Ilmselt tuleb appi väljamaa pood mingisugune. Enne aasta lõppu tahaks ikka selle aasta säravamaid plaate kokku ära mahutada. Raha läks päris valusalt. Tegelt võiks tööl ka palka plaatides saada, vähemalt mingi osa.

Tegan And Sara - Walking With The Ghost

Sunday, November 13, 2005 

Piff-paff-pöff

Täna tekkis internetti siis selleaastase PÖFF'i filminimekiri. Valik on päris hea ja nii mitmelegi on plaan minna. Varem pole sel ajal kinno sattunudki. Igatahes on hunnik Aasia filme (peaasjalikult Jaapani omi), millele tahaks pilgu peale heita, siis loomulikult Jarmusch'i Broken Flowers ning mõned üksikud veel. Aga jah, peaasjalikult ikkagi Jaapani värk. Peab veel nimikirja uurima, kindlasti leiab sealt veel midagi. Njah, siiski on seal peamiselt sellised filmid, mida minu sõpruskonnast suudan ainult mina nautida. Ma pean tunnistama, et mu enamus sõpru-tuttavaid on päris kohutava filmi- ja muusikamaitsega. Siiski on ilmselt viga minus, kes neist kuidagi väga teistteed on läinud. Peaks hakkama vist uusi kultuursemaid tuttavaid endale otsima, kuna pikapeale muutub see natuke igavaks, sest pole kellegagi nii silmast-silma muljeid jagada. Jube imelikt tegelikult. Olen mõne sellisega kokku puutunud. Meenub näiteks üks sugulase sõbranna (kes on minust oma 15 kui mitte rohkem aastat vanem), keda ma olen korra näinud ainult ja rääkinud, aga see lõppes sellega, et ülejäänud inimesed, kes seal olid, ei saanud mõhkugi aru, et kellest ja millest me räägime. Samas see vestlus oli äärmiselt huvitav ja üksikud seigad meenuvad tänaseni, kuigi see oli oma aasta tagasi vist. Igatahes oli ta hästi huvitav inimene, nii vaimselt kui ka füüsiliselt (välimuselt meenutab päris palju Feist'i, seda imehead lauljat). Ehk täitsa minu tass teed, kui nii võib öelda. Kuigi jah, endale peaks otsima samasuguse, kuid noorema ja lähedamal elava inimese. Vaevalt ma sellist leian, sest suhetes olen ma päris äpardunud kuju. Siiani olnud üks tõsisem, aga see sai kahjuks juba paar aastat tagasi otsa. See tunduski liiga ilus, et olla tõsi. Paar suuremat armumist on veel olnud, aga täitsa valedesse inimestesse, kuigi üks on tänini sõber. See tähendab, et inimsed oleks sellised, kes mulle ei meeldiks, vaid hoopis seda, et olemuselt oleme me äärmiselt erinevad inimesed ja ühiseid huvisi ka väga vähe. Samas see kellega ma praegu sõber olen - temaga jagan ma väga sarnast huumorimeelt. Muus osas oleme me ikka vägagi erinevad inimesed. Üksteise naljadest saame aga hämmastavalt hästi aru, sageli lausa poole sõna pealt, kui nii võib öelda.

Lisaks homme, ehk isa viiekümnendal sünnipäeval ja isadepäeval, kupatab isa ja ema reisule ja koguni kuu lõpuni. Seetõttu olen mina niiöelda täieõiguslik kiisuhoidja. Ma arvan, et meil saab lõbus olema. Järgmine nädalavahetus tuleb ilmselt minu juures väike koosviibimine, kuhu peaks üks vana klassivend paari oma sõbraga tulema. Ma esialgu ei oska sellest midagi oodata, aga pole ammu oma klassist kedagi näinud (peale üksikute tänavatel kokkupõikamist ja sellisest stiilis viisakuste vahetamistega nagu "oi, kuidas läheb? õpid või töötad? sa eladki nüüd Tallinnas?" jne. Siinkohal on huvitavaim asi see, et need kellega klassis paremini läbi sain, need nagu kõige rohkem ära kadunud. Klassikokkutulekut pole ka päris tükk aega olnud, sest varem peeti neid ikka iga aasta või isegi rohkem. Nüüd on vist oma kaks aastat vahet sees.

Muidu on kõik enam-vähem OK. Ma siin ükspäev lugesin enda kirjutusi ja jõudsin tõdemusele, et mu jutt algab mingist asjast ja lõppeb hoopis sellega, millel pole praktiliselt alustatuga mingit seost. Seda näitavad väga edukalt ka selle sissekande eelpool olevad lõigud. Kusjuures ma eriti ei mõtle, kui ma kirjutan, lihtsalt kirjutan. Ilmselt see on ka üks peamiseid põhjuseid, miks ma niimoodi kirjutan ja laiali valgun. Ma ei luba ennast parandada, sest selline on juba minu stiil.

Jose Gonzales - Heartbeat
See on see Sony Bravia teleka reklaamist, mis viimasel ajal netis väga promotud on. Reklaam on muidugi hea, aga laul veel parem. Tema plaadist tegin pikemalt juttu Kõrvaklapi blogis. Neile, kes reklaami pole näinud, siis seda näeb siit.

Monday, November 07, 2005 

Kiidusõnad ETV'le

ETV ehk meie riigitelevisioon on üks ütlemata tore telekanal. Esiteks pole reklaame, saateid on igale maitsele ja näitab ka selliseid filme, mida suuremad massid ei austa (kuid filmifriigid küll) ja kõigele lisaks on seal huvitavid dokumentaalfilme ja teadussaateid. Ei maksa keerutada ja öelda, et pühapäev on eriti tore päev. Siis on saateid palju ja häid. Alustades kodumaise muusikakonkursiga Kaks Takti Ette. Seda vaadates võib päris sageli tõdeda, et andekaid lauljaid on meil küllaga. Kuigi paljudel on imelik lugudevalik, aga häält ja tahtmist nagu ikkagi oleks. Loomulikult krimifännidele Hercule Poirot, millest mina armastan vaadata ainult lõppu, kui kui selgeks saab. Täna valmistas üllatuse, et Gilmore Girls'id on tagasi. Kuigi jah, arvuti vahendusel on see juba nähtud ja viimane ehk kuues hooaeg hetkel pooleli (mis on väga hea, samas tunduvalt kurvem kui varasemad hooajad), aga see on nii hea sari, mida võib korduvalt vaadata. Kuigi üksikuid häirivaid tõlkevigu jäi täna päris mitmeid silma. Peale seda ka briti huumorit ehk Raamatupood (The Black Books oli vist originaalis selle nimi). Viimane pakub päris head huumorit. Vahepeal näitas ETV natuke mitte minu maitsest lähtuvaid briti komöödiasarju, aga selle Raamatupoega on nad jälle tagasi (kas just sama mis Big Train ja Smack The Pony). Jep, ETV'le pole vastast, sest TV3 pakkus samal ajal juba ilmselt 30'ndat korda filmi Nunnad Hoos ja Kanal 2 ka juba kordi nähtud Kurjuse Kaitsjat. Samas esmaspäev on pigem TV3'e päralt (peamiselt tänu C.S.I. Las Vegasele). Samas laupäev on praktiliselt kõigis kanalites väga nutune.

Natuke muud juttu kah. Eile ja täna sai natuke ka oma sõpradega kokku põrgatud. Viimati oli sellest väga pikk aeg möödas, kuna kõigil kiire ja asukohad ka pidevalt muutuvad. Üle pika aja oli päris tore, kuigi laupäeva õhtu andis ilmekalt märku, et kõik olid väga väsinud ja äärmiselt vähejutukad. Kellel oli räige pohmell, kes niisama väsinud. Mina kuulusin viimase alla, kuna laupäev oli tööpäev ja tavaliselt on laupäevad küll lühikesed (neli tundi kõigest), aga tunduvalt töisemad kui mõned teised täispikad päevad kokku. Lõpetuseks seda, et sügise kohta on väga soojad ilmad väljas. Eile hakkas mu vasaku jala kand ka valutama ja kõndimisel annab praeguseni tunda. Ei tea millest see on tingitud. Äkki ei saa ta mu kingaga läbi.

Hope Sandoval - Cherry Blossom Girl
Air'i lugu. Tunduvalt originaalikauge ja hea esitus. Head mõlemad.

Tuesday, November 01, 2005 

Pealkiri pane ise

Täna saabusin Tallinnast. Eile tegin seal ühte tööalast eksamit ja ära tegin. See peaks ka järgmises palganumbris avalduma. Natuke suurema summa näol. Ma olen enda üle selles osas päris uhke. Viimaks ka midagi mis mulle teha meeldib ja mille eest makstakse. Viimased aasta-kaks pole just kõige paremad olnud. Praegu olen päris õnnelik. Üks oluline nüanss on küll puudu, et õnnest täit mõnu tunda, aga pole midagi. Küll ka see kunagi paraneb.

Tallinnas külastasin ka ei teagi kui üle pika aja teatrit. Viimane etendus oli vist Mesimees Tartus. Kuna sellel see esietendus oligi, eelmine või üle-eelmine aasta? Seekordseks etenduseks oli Tallinna Linnateatri "Naeruta Paik". Toimus see siis sellises mõnusas ja hubases Hobuveskis. Näidend ise oli suhtelist tume ja omapärane, aga mulle meeldis. Osatäitjaid oli kolm - Epp Eespäev, Liina Olmaru ja Ene Järvis. Olmaru oli küll väga erilises rollis, mida temalt kuidagi oodata ei oleks osanud. Epp aga on ilmselt üks mu lemminaisnäitlejaid, kuna ta mängib väga hästi ja kõigele lisaks meeldib mulle ta väljanägemine. Hmm, kuigi ta võiks vanuse järgi isegi mulle emaks olla. Aga jah, etendus oli hea, vaatamata suhteliselt kurvale ja tumedale taustale. Hobuveski miljöö andis palju juurde. Jäin vähemalt vägagi rahule.

Tallinnas sai niisama ka ringi luusitud natuke. Ühes tehnikapoes jäi silma 50 tolline imelise pildiga Philips'i plasmateler. Kus sellel oli alles ilus, puhas ja kirgas pilt. Hind 70 tuhat pani ainult kukalt kratsima. Üle 50 tolli ei julgekski koju telekat osta, kuna see oleks päris maksimaalne suurus. Kui nüüd aus olla, siis väiksemat ka ei tahaks. Alla 42 tollist küll mitte. Peab koguma hakkama, kuna praegused käivad veel küll, aga ühe võiks välja vahetada lähiajal.

Täna tõstsin kodus mööblit ümber ja praegu ei saa aru, miks ma seda juba aastaid tagasi ei teinud. Tekkis ruumi kõvasti juurde, voodi asukoht on märgatavalt parem ja puhtam sai ka muidugi. Boonuskes on taevavaade, kui öösel und ei tule. Tänu linnakumalt tähti ei näe muidugi, aga parem ikka kui lage vahtida.

Tallinnas oli tore üllatus ka see, et sugulase pool oli traadita internet (väga hea leviga kusjuures) täiesti olemas. Ei teagi, kas keegi majast jagab seda (pole paroole peale pannud) või on Tallinnas juba traadivaba linna projektiga algust tehtud. Stockmannis pandi juba jõuluehteid ka müügiks valmis. Ostsin ka kirsi ja vanilje tubakat vesipiibule. Nüüd ootan kõvasti nädalavahetust (noh, vähemalt laupäeva pärastlõunat), et neid ära proovida. Kuu aega pole vist isegi piipu puutunud. Nüüd on kange tahtmine. Eduka eksami sooritamise tõttu premeerisin end ka Aasia Köögi nimelise raamatuga, millest kindlasti ka varsti reaalselt köögis abi on. Ma ju selline riisihirm.

Gorillaz - Hong Kong