Saturday, October 29, 2005 

Onu Eufooria ja Tädi Perfektsioon

Ma ühest kõrvalisest blogist leidsin sellise nimekirja, mis kirjeldab seda, mida üks korralik blogija peab vältima. Nimekiri on siin:
1. Puudub autori elulugu.
2. Puudub autori foto.
3. Pealkirjad ei kirjelda sisu.
4. Viited ei ütle, kuhu viitavad.
5. Sa ei tõsta esile oma parimaid kirjatükke.
6. Kalender on ainus navigeerimisvahend.
7. Sa ei avalda sissekandeid regulaarselt.
8. Sa kirjutad liiga erinevatel teemadel vaheldumisi.
9. Unustad, et kirjutad oma tulevasele ülemusele.
10. Sinu domeeni omanik on veebilogiteenuse pakkuja.

Siin on minu nägemus neist punktidest:
1. Ilmselt selle eluloo all mõeldakse seda, et kuskil külje peal peaks olema paari lausega kirjas, kes autor on, mis on ta elukutse ja milleks ta seda blogi peab. Homer ütleks selle kohta Boo-riiing. Mulle tundub ka nii, sest blogi sisust saab nagunii autorist parema mulje.
2. Foto - on mul olemas, natuke udusemaks ja animeeritumaks tehtud, aga see seal olen tõesti mina (tehtud eelmisel suvel). Kristallselge foto jaoks olen ma lihtsalt liiga arg ja tagasihoidlik. Mingi müstika jäägu.
3. Pealkirjad ei kirjelda sisu. Minu üks suurimaid möödalaskmisi. Miks nad ka peaks? Pealkirjad tulevad täitsa lambist või hiljaaegu kuuldud naljakatest lausetest või fraasidest, mis on kuskilt kõrva jäänud.
4. Viited - mulle ei meeldi viidata. Seda nii blogis, koolitöödes ja igal pool mujal ka, kus seda võiks vaja minna.
5. Ma ei tõsta esile oma paremaid kirjatükke, sest enda kiitmine on kuidagi lame tegevus. Siiski on mul olemas mõned paremad sissekanded, mis ka mulle rohkem meeldivad. Aga milleks neid vaja korrata oleks?
6. Kalender ei ole mu navigeerimisvahend. See on ilmselt ainuke punkt, mis mul selle nimekirja juures meeldib. Kalendrid blogides ei sümpatiseeri kuidagi. Ta võib olla, aga navigeerimine selle vahendusel on ilgelt jama tegevus.
7. Regulaarsusest rääkides on asjad nii, et kunagi olin ma usinam blogija. Praegu on regulaarsemal täiendamisel Kõrvaklapi blog, aga ka seal tuleb vahesi sisse. Esiteks aega on vähe ja Kõrvaklapi kohe pealt ka niipalju, et seal lisaks kirjutamisele on vaja teha ka eeltööd uurida ja kuulata.
8. Kirjutan erinevatel teemadel vaheldumisi - ikka, sest näitab, et ma olen laia silmaringiga paljudes valdkondades. (v.a. Kõrvaklapi blog, sest see on ainult muusikakeskne).
9. Kirjutan oma tulevasele ülemusele - I don't think so. Kirjutan ikka rohkem endale ja kõigile teistele, välja arvatud tulevasele ülemusele. Pealegi meeldib mulle mu praegunegi ülemus.
10. Domeeni omanik on veebiblogiteenuse pakkuja seetõttu, et ma lihtsalt ei saa eriti sellest programeerimisest ja kodeerimisest aru. Loomulikult on mul peas mitmeid visioone, milline võiks mu blog välja näha, aga ma lihtsalt ei oska seda teha ja kellegile maksta ka ei taha, et ära tehtaks.

Vot nii on lood. Viitamise juures tahtsin märkida ka seda, et see on selles mõttes tore, et lugejaskond kindlasti kordades kasvaks, aga ma pole selline inimene, kes suurt lugejaskonda taga ajaks. Pealegi olen tähele pannud seda, et need kes palju viitavad, on sisult suhteliselt sarnased ja peamiselt lahkavad nad päevakajalisi asju, nii poliitikas, blogimaastikul, meedias, jm. Mulle meeldib lähtuda teistest aspektidest ja kirjutada rohkem sellest, mille vastu mul endal suuremad huvid ja kokkupuuted on.

Juba varem mainitud vanemate reis ei toimugi Mehhikosse, sest see koht on seal hetkel peaaegu, et olematu. Lähevad hoopis Taisse, kus nad juba korduvalt käinud on. Mina ei läheks sinna. Kui hetkel valida mingite reisimarsruutide vahel siis oleks need järgmised (suvalises järjekorras):
1. Jaapan - seetõttu, et see on üks omapärasemaid maid üldse. Tehnikat pungil, samas vanade-iidsete traditsioonidega, kus omavahel põimuvad kaasaegne tehnoloogia ja imeline loodus. Nende kultuur lisaks on äärmiselt paeluv ja jaapanlased ise on tutvumist väärt rahvas.
2. Island - Teine muinasjutuline maa. Külm, müstiline, suhteliselt inimtühi ja rahulik koht. Suurimaks omapäraks on kindlasti huvitav loodus, geisrid, kivimaastikud ja huvitav kultuur (eriti muusika muidugi).
3. San Francisco - üks väheseid USA linnu, kuhu eriti sooviks sattuda. Tuntud peamiselt vabameelse linnana, kus on ohtralt hipisid, erinevaid rasse ja rahvusi ja künklike linnatänavaid. Silicon Valley on ka lähedal.
4. Uus-Meremaa - puhtalt looduse ilu pärast. Sinna soovisin juba enne, kui olin näinud Sõrmuste Isanda filme. Peale neid muidugi isu kasvas ja kasvab siiani.
5. Kanada - karge põhjamaa, ilusa looduse, sõbralike elanike ja kaunite linnadega. Muusikalises mõttes, üks parimaid kohti maailmas. Isegi kui välja jätta Celine Dion, Bryan Adam, Avril Lavigne ja teised sellised. Selle eest on seal veel paremad nagu Arcade Fire, Feist, Broken Social Scene, Wainwright'id, jpt.

Homsest jälle korra Tallinna. Seekord satun seal vist üle väga pika aja ka teatrisse.
Ocean Colour Scene - Profit In Peace

Monday, October 24, 2005 

Tal juhtus õnnetus - sõrm jäi ninna kinni

Nonii. Mina jälle ja endiselt. Selle blog'i täiendamine on viimasel ajal kuidagi kuivale jäänud. Kui varem oskasin ma kirjutada igasugustest suvalistest asjadest ja tegevusetusest, siis nüüd, kui vaba aega ühe vähem käes ei oska ma isegi oma tegevustest kirjutada, kuigi neid on nii palju. Tööl oli ükspäev lahe hetk, kui üks vanem klient tuli ja tal oli täpselt sama nimi, mis mu sõbral ja seda nii ees- kui ka perekonnanimega. Uskuge mind, eesnimi on tal väga levinud, aga perekonna nimi mitte. Mul oli igatahes väike hämming, et mu sõber on äkki kolm korda vanuses lisaks saanud.

Hetkel olen hingest soolvunud, sest Antony And The Johnsons on novembris siinmail tuuritamas. Isegi soomes Tavastia klubis (sinna on muuseas varsti oodata ka Wolf Parade't), aga see on nagu arvata võib juba välja müüdud. Lisaks on ta ka Rootsis. Samas ei saa ma ära minna, kuna keegi peab kodus olema ja kassi valvama, sest vanemad plaanivad reisile minna. Mehhikosse ja sinna kus just eile möllas suur orkaan. Ilmselt jääb see marsruut neil ära, aga arvatavasti tuleb midagi muud asemele.

Tartu uuest kaubamajast pean ka kirjutama. Kuigi olen seal vilksamisi käinud paar korda. Kiidusõnu väärivad toidupood, siis mingi tehnikapood, kus on märkimisväärselt lai valik plasma- ja LCD telereid, lisaks ka mõned Apple'i tooted. Kaubamaja tehnika pool on ka natuke suurem, või lihtsalt ruumikam. Plaadivalik eriti hea pole ja näiteks Stockmann'ile jääb kõvasti alla. Stockmann'i muusikapoes on muuseas üks hästi lahe müüja, kellel alati hästi hea tuju ja suur tahe klientidega suhelda ja oma positiivset energiat ka neile suunata. See pole Eestis just eriti sagedane nähtus.

Tallinnas olev koolitus oli ka päris lahe. Koolitaja oli päris muhe mees ja päris palju kasulikku jäi ka kõrva taha. Järgmie esmaspäev on veel korra Tallinna minek, siis tuleb seal väike eksam - tööalane. See ei tohiks eriti raske olla ja peale selle sooritamist peaks palk ka natuke tõusma. Yey. Kuigi ma eriti ei oska seda raistagi. Plaate olen kõvasti ostnud, aga üle poole peaks veel alles olema, või sinna ligidale vähemalt. Peaks millegi suurema jaoks koguma hakkama. Hetke viis kallimat asja oleks, mille jaoks koguda:
1. Suur, korralik ja kvaliteetne LCD (või siis plasma) teler (ma arvan, et siin tuleb oma 30-40 tuhat ära arvestada).
2. Korralik, täpne, kvaliteetne ja ilusa disainiga vinüülimängija, koos kvaliteetse nõelaga. Ilmselt midagi Pro-Ject'ilt.
3. Digifotokas ehk digipeegelkaamera. Ilmsetl Canon 350D. Piisaks kerest, sest kaks objektiivi on tavapeegliga olemas juba.
4. kvaliteetsed riiulikõlari jalad. Kuna hetkel üks kõll on köögitoolil. Teisele on koht olemas. OK, siin saaks mingi 1000-2000 krooniga hakkama. Asi on lihtsalt ettevõtmises.
5. korralik wifi-jaam, kuna hetkel on majas umbes pool maja internetivaba, sest see Elion'i stardipaketi jaam on väga hädise leviga.
Üks odavam boonusasi ka:
6. ühte CD-riiulit oleks ka vaja, aga see maksab umbes sama palju kui üks muusika CD ise. Umbes 300 krooni ringis ehk isegi natuke alla. 60 tükki mahutab. Peaks mõneks ajaks mure lahendatud olema jällegi. Ühele veel koha leiab, aga kui hiljem ühte veel vaja on, siis sinna enam hästi ei küüni ja redeliga plaadi järgi minna on ka imelik.

Uus nädal tuleb igatahes töine. Palgapäev peaks ka uue nädala lõpul olema. Yey.
Yeah Yeah Yeahs - Hyperballad
Hea lugu, mida tegelikult laulab Björk.

Sunday, October 16, 2005 

Ma joon ainult siis, kui ma võtnud olen

Ma olen viimasel ajal vist päris laisk blogija. Siiski teiste omade vastu tunnen huvi jätkuvalt pea iga päev. Võimalik, et mul on ideedenappus. Pigem siiski lihtsalt laiskus või väsimus. Eks varem oli vaba aega ka rohkem. Vahepeal on siiski üht-teist juhtunud. Loomulikult Apple'i meediaüritus kus avaldati juba kaua sahistatud uued iPod'id, aga erilise üllatuse valmistas uus iMac. Kui juba esimese põlvkonna G5'e vastu käisid tugevad kiusatused, siis nüüd see veelgi suurenes. See sisse ehitatud iSight pole selleks argument, sest ma eelistan millegipärast arvuti taga suhtlemist just kirjutades. Enda näitamine ja oraalne suhtlusviis ei ole minu ala. Ilmselt ka seetõttu, et reeglina kuulan ma arvuti taga kogu aeg muusikat, mis suhtlemist sellisel viisil kindlasti takistaks. Kirjutades olen ma ilmselt ka vaimukam, nutikam ja geniaalsem suhtluspartner kah. Aga jah, iMac'ist siis niipalju, et nüüd sellel kiirem graafikakaart, ta on õhem, suurema kõvakettaga, natuke kiirem, ilma modemita (oli ka aeg, kuigi ma ise veel selle aasta keskpaigani vajadusel pidin seda kasutama). Lisaks veel pult ja Front Row programm, mis lubab puldi kaudu juhtida siis arvutist muusika kuulamist, filmide vaatamist, fotode vaatamist ja ka DVD'de nautimist. Muusikasüsteem töötab nagu iPod'is, mis on lahe ja äärmiselt kerge ja loogiline. Sellest iSight'i kaamerast niipalju, et selle demonstreerimine Steve Jobs'i poolt oli sellel üritusel Photobooth'i nimelise programmiga väga naljakas. Kuigi see programm ise on tegelt suht ebaoluline. 19 oktoober pidavat juba uus üritus toimuma, kus juttude järgi leidvat aset uute PowerMac'ide ja PowerBook'ide tutvustus. Pole paha, viimase kuu jooksul juba kolmas üritus.

Tartu uut kaubamaja ka väisasin. Oma 15-20 minuti jooksul jõudsin äärmiselt kiire pilgu heita mingile lahedale tehnikapoele, kus jäis silma äärmiselt rohke valik plasma ja LCD telereid ja läppareid (ka kaks iBook'i), siis Kaubamaja enda audio-video osakonnale (kus oli tsipake parem plaadivalik, kui vanas) ja toidupoele (mulle päris meeldis, suhteliselt avar ja hea valikuga, vaat et parem kui Viru Keskuse oma, mida ma viimasel ajal olen tihti pidanud külastama). Ükspäev, kui rahva huvi pole enam nii suur, tuleb põhjalikum pilk sellele peale heita.

Homme jälle natukeseks Tallinnasse, aga seekord ainult kaheks ööks ehk kolmeks päevaks. Eks näib, kas enne valima ka jõuan. Tahtsin töö juures elektrooniliselt seda teha, aga kuidagi ei osanud. Ei tea kas viga oli minus või mu ID kaardis, aga hakkama ei saanud. Tavaliselt olen ma tehnikaga hästi läbi saanud. Aga algul ei lasknud kuidagi sisse ja hiljem ütles kogu aeg, et autentimine ebaõnnestus. Tegelt mul pole halli aimugi, kes Tartus kandideerivad. Ilmselt Laine Jänes nagunii ja Hannes Astok kah. Ansip vist enam Tartuga ei seostu. Ärge nende nimede järgi arvake, et ma mingi suur Reformierakonna fänn oleks, lihtsalt need kolm nime Tartuga senini on kõige rohkem seostunud ja ülejäänud tegelaste nimekirju ei tea ma ammugi.

Kodupotipõllumajandusest niipalju, et varsti peaks valmima köögi aknal kasvavad paprikad, vähemalt kaks on sellised pool punased juba ja kaks veel rohelised (peaks minema kollaseks vist). Ning piparmünt ka vohab viimasel ajal nii mis hirmus. Täna tegin ka suvel korjatud metsmaasikavartest ja marjadest (kuivatatud) teed, mis sai päris hea, aga hinges lootsin natuke rohkem maasikamaitset.

Täna ostetud ajakirja Q'ga kaasas olnud John Lennon'ile pühendatud tribuutplaat on päris hea.
The Movies - Pass The Music
Antud lugu sealt ei ole ning Lennon'iga ka see seotud pole kuidagi.

Sunday, October 09, 2005 

Langevate lehtede aegu

Nädal Tallinnas möödus kui linnutiivul. Sain targemaks, kulutasin kolmandiku palgast (nii vähe onju), käisin kinos ja hambaarsti juures, sõitsin trammiga ja külastasin ühte huvitavat korterit. Kõige parem siinjuures on see, et palka saan ka selle eest. Kuigi jah, novembri alguses läheb suur osa õppelaenu intressidele sellest.

Suurimaks üllatuseks avastasin Stockmann'i muusikapoest Smog'i kõige uuema plaadi. Ma olin enne seda raudselt kindel, et Eestist leiab enne radioaktiivset uraani või saja hektarilise kanepipõllu, kui üleüldse mingi Smog'i plaadi. See trumpab need üle igatahes.

Kinos vaatasin sellist komöödiat nagu Wedding Crashers. Päris naljakas oli, Owen Wilson'i ja Vince Vaughn'iga peaosas. Loomulikult oli seal pisiosas ka Will Ferrell, sest kuidas ilma temata siis ikka. Ben Stiller'it seekord ei märganud. Filmi algusepoole oli isegi natuke ebanaljakas, aga see muutus päris kiiresti naljakaks ja seksuaalselt päris ängistavaks filmiks, sest mõnel oli seal sellega probleeme, teisel jälle igasugune üleküllus. Rachel McAdams'i mängitud neiu oli ka vastupandavalt kaunis, vähemalt kui võrrelda selle bimboga, keda ta mängis sellises teismeliste tüdrukute lemmikfilmis nagu Mean Girls. Christopher Walken ka muidugi on üks mees (ahem, näitleja), kes mulle alati meeldib.

Kõige ilusam on muidugi see, et sügise kohta on päris soojad ja päikseliselt kaunid ilmad. Lisaks kõige muu ilusaga mida sügis pakub. Koduaia pirnipuu esimene saak (7 pirni) oli ka väga maitsev. Järgmine aasta äkki tuleb rohkem. See on igatahes väga hea kompensatsioon selle eest, et kaks-kolm kirsipuud on suvel väga hapude marjadega. Ning nõuanded, mida teha hunnikute viisi pihlakamarjadega on ka igati teretulnud. Kommentaarid, et garneeringuks salatile või värviks soustile, pole oodatud. Lisaks ostsin Tallinnast ühe metallpurgi Campell'i tomatisuppi. Ma ei tea kui hea see on, aga selle ostsin puhtalt pakendi pärast. Warhol'i looming on just minu cup of teed. Kohati on päris lihtne mulle kaupa pähe määrida. Ning Stockmanni toidupoe anomaalia on selles, et kõrvuti olevad After Eight piparmündishokolaadid on hindade poolest nii, et 200 grammi maksab 55 krooni ja 300 grammi maksab 52 krooni. Võrus aga makasba suurem üldse 47 krooni.

John Lennon - Woman
Palju õnne talle ka, 65. juubeli puhul.

Saturday, October 01, 2005 

Laupäevane meedia

Laupäev on muidu tore päev. Ajalehed on paksemad ja sisaldavad isegi natuke rohkem põnevamaid jutte ja kolumne, kui nädala sees. Kaasas ka hunnik lisasi ja palju muudki. Televisioon, aga on laupäeval suhteliselt masendav. Kõigepealt ma lootsin, et Kaks Takti Ette on laupäeval, aga on hoopis niigi tihedasse pühapäeva topitud. Selle eest on niigi muusikat, sest Laulge Kaasa, ja juba kuus aastat tagasi telesurma minema pidanud Tähed Muusikas, kus andekaid lauljaid näeb harvemini, kui Eesti korvapallimeeskonna võitu mingi välismaa tiimi üle. TV3 laseb veel mingeid perefilme ja üleüldse selliseid asju, mida nagu kordi ja kordi nähtud on. Kiirabihaiglat ka pole ETV pealt, mida ma veel kevadel iga laupäev vaadata üritasin. Ekraanis laiutab täiesti igavus. Nojah, igasugused normaalsed inimesed on ju reede ja laupäeva õhtuti kuskil urgastes ennast välja kargamas ja nosu täis tõmbamas, et siis esmaspäeval taas oma masendavasse rutiini sukelduda. Mulle mu töö veel meeldib, õnneks. Homme õhtupoole kaon ära ka Tallinna, kus ootab ees nädalane koolitus ja lullilöömine. Tööandja kulul muidugi. Kas pole tore? Plaane veel teinud pole, aga kinno kindlasti, palgast pole ka veel sentigi kulutanud, nii et muusikapoed võivad oma käsi kokku lüüa, sest suure tõenäosusega ma ilma kahe-kolme või isegi nelja plaadita nädalalõpul Tallinnast ei lahku. Mingis heas kohas tahaks õhtust ka süüa. Eks näis.

Väljas on muidu väga kena sügis. Võrus millegipärast veel puud eriti kollakas-punased pole, Tartus aga olid küll. Ma loodan, et järgmine nädal saan ma seda kodus nautida ja kuhugi ilusasse kohta autoga kimada. Mu üks lemmikumaid hetki sügisest ongi näiteks see, kui ma kuskil metsateel (ning ka teel mis viib mu majani) autoga sõidan, siis on lehed maas ja kui auto küljepeeglisse vaadata, siis lehed hakkavad auto ratase alt vabanedes lendama ja õhus tantsima. Rõõm peitub pisiasjades ja see tõepoolest mulle väga rõõmu teeb.

Hammas hakkab ka juba oma paistetust vähendama. Mingi imelik riidetükk on veel õmbluse peal, mis söömise ajal pidevalt segab, aga varsti saan sellest lahti ja niit ka õmblustest eemaldatakse. Täna puhastati ja pandi uus riie peale. Järgmise nädala algusepoole peaks neist lahti saama. Ootan juba, kuna pidevalt on hirm, et see supiga alla läheb. Hamba pärast ei julge veel ka sauna täna minna ja vesipiipu ka ei taha tõmmata, et las enne paraneb ära ja siis. Kuigi ma mõlemast tegevusest suurt puudust tunnen. Väike lihaisu on ka, sest pole seda oma poolteist nädalat saanud. Oma kaks kilo tavakaalust olen kergem ka, kuigi magusat tarbin endiselt nii palju kui saan. Siin pole hammas takistuseks.

Radiohead - Talk Show Host
Jäi filmist Romeo+Juliet kõrvu, sest muu olemise taga see taustaks telekas mängis. See on üks mu lemmikumaid Radiohead'i lugusid muideks.