« Home | Köh-köh, nii need loomad välja surevad » | 9 Songs » | I'm back for a while » | Lõpp on millegi uue algus » | T-shirt white - tarzan » | Changes » | Ljuba » | Natuke tehnilist juttu kah » | Wake me » | My uncle is Woody Woodpecker » 

Saturday, September 10, 2005 

Pealinnast tagasi

Sai see kolm nädalat koolitust nagu vupsti läbi. Päris tore oli. Sai külastatud ka mitmeid selliseid kohti kuhu varem mu koloriitne vaim polnud sattunud. Esialgu oli plaan minna loomaaeda, kus ma polnud käinud juba väga ammusest ajast. Kuna sinna umbkeelne eestlane ei tahtnud sisse lasta, väites, et sulgeme. Siis sai kael pööratud kaugustesse ja kõrgustesse. Jajah, teletorni vallutama. 50 krooniga sai päris võimsa vaate ja see minek oli ka juba sellisel kellaajal, et nägi valgust, päikseloojangut ja ka pimedust. Päris võimas oli. Palju see kõrgus oligi, 170 meetrit vist. Vaade oli selline nagu SimCity arvutimängus, kus mul tekkis selline kõigevägevama tunne ja oleks mõnegi loodusnähtuse minust allpool olevale maalapile peale tuua. Aga seda ma muidugi ei teinud, sest muidu oleks mind eriti pikkade varrukatega presendist särgitaolises riietuses viidud sellisesse kohta, kus ma oleks võinud karjuda 56 tundi järjest ja laulda sellest kuidas kullerkupp oli kollane ja kuidas liblikas oma üheainsa elupäeva vastutuult lennata üritas. Ja see poleks ausalt mitte kedagi huvitanud. Aga nüüd taas teletorni juurde. See oli tegelikult suhteliselt stagnatsioonis asutus. Hea küll seal mingi restoran üleval oli, kus pakuti päris maitsvat Kiievi kotleti, aga küllalt krõbeda hinna eest. Õnneks olid ka vaatebinoklid tasuta, millega nägi päris kaugele, aga mitte allasuvate eramajade akendest sisse, kuigi majade ees olevad autonumbrid nägi ära. Siiski seal võiks mingeid atraktsioone veel olla. Ma pakuks ette digitaalsed ekraanid iga akna juurde, kus saaks valida milline nägi vaade välja 10 või 20 aastat tagasi. Eriti rohkem ei saaks ka, kuna 1980. aastal oli vist selle valmimistähtaeg. Siiski oleks lahe, kui saaks vaadata milline nägi välja näiteks Maardu 10-15 aastat tagasi. Talvel-suvel, valges-pimedas, jne. Mingeid atraktsioone võiks seal veel olla. Benji hüpet ei hakka pakkuma. Lisaks teletornile oli au viibida ka ühe kesklinna kõrghoone ülemistel korrustel. Sealt oli ka väga võimas review Tallinnale ja merele. Kõrgusi sai siis vallutatud mitmeid.

Peale selle huvitavaid asju veelgi. Apple iPod Nano näiteks, mis mini välja sööb ehk asendab. Mul kujutlusvõime ei oska veel selle väiksust ja kõhnust hinnata ennem kui selle oma silmaga ära näen, aga midagi nii seksikat oskab ainult Apple toota. Motorola iTunes'i telefon ei näe just eriti stailish välja, mis on kurb, sest Motorola RAZR telefonid on kindlasti mobiiliajaloo kõige ilusamad telefonid üldse. Lahe oli ka see, et kui Jobs rääkis Podcastidest, siis mainis, et need on 21 keeles, seal hulgas Eesti, Soome, Tai ja mõned veel. Aga, et Eesti oli esimene ja üleüldse, et seda mainiti oli ju väga positiivne. Ma ise olen kohalikest Podcast'idest teadlik ainult Tehnokrati saatest. Ka iTunes'it ennast uuendati. Näeb natuke kandilisem ja harjumatum välja kui varem. Samas käivituskiirus tundub olevat kõvasti kiirem. Lisaks ka muid lisasi, millega eriti üalju pole veel tegeleda jõudnud.

Siis veel see, et Antony And The Johnsons võitis Mercury Prize'i preemia, millest ma juba Kõrvaklapi lehel pikemalt juttu tegin. Samuti valmistab rõõmu ka Alex Chilton'i väljatulek New Orleans'is. Tuska valmistab Martha Wainwright'i kontsert 21. septembril Stockholmis, kuhu ma minna ei saa. Ja üleüldse see, et tervis on juba peaaegu korras ja et üle pika aja koju sai. Homme tahaks väga sauna, mida pole ammu nautida saanud. Esmaspäev tuleb aga ilmselt päris huvitav, aga samas ka jube. Esimest päeva kontoris pole ilmselt eriti tore olla, aga vähemalt ei tohiks igav olla ja tegevust peaks samuti piisavalt olema.

Placebo - Pure Morning