Wednesday, September 28, 2005 

Äike

Täna öösel, õigemini varahommikul (kell oli umbes 4.20) oli jõhker äike. Õigemini siis ta hakkas. See hakkas ilge litiga, mis pani paljude autode alarmid undama, mis mu maja ümbruses olid. Välk ja mürts oli samal hetkel, mis tähendab seda, et välk lõi sisse kuhugi väga lähedale. Peale seda litti hakkas ilgelt võimsalt vihma sadama. Äike muidugi ka jätkus, aga aegamööda kaugenedes. Võimas igatahes. Ma ei karda äikest ja kui aus olla, siis ma päris naudin seda. See ei tähenda muidugi seda, et ma äikse ajal metallvarras käes mööda õue ringi jookseks.

Eile oli ka väga jube hambaoperatsioon. Minule ei maksnud see küll midagi, sest Haigekassa (oh imede ime) tuli selles osas täielikult vastu. Ära likvideeriti siis üks alalõua tagumine tarkusehammas. Kunagi ilmselt ka teiseltpoolt on vaja sama teha. See oli igati jube operatsioon. Valus (aga mitte kogu aeg) ja minu arust veniv, kuigi hiljem kella vaadates ei saanud seda öelda. Protseduur ise oli selline, et seda hammast ei saanud lihtsalt välja tõmmata, kuna ta kasvas viltu ja seega oli hambaots otse vastu teise hamba küle. Kõige pealt lõigati ige lahti, üritati hammast luu küljest lahti võtta. Siis lõigati (või puuriti) hammas põhimõtteliselt pooleks, et esialgu üks pool välja võtta, mis teeks ruumi ka selle teise poole väljumisele. Keeruline ja nõme, aga seda ta ka oli. Praeguseks on üks põsk nagu pontsik ja nägu väga ebapropotsionaalse kujuga. Lisaks on selline nõme tunne nagu oleks mingi tampoon vasakus põses. Süüa selle poolega ei saa veel muidugi. Niidid jäävad ka vahest keelele ette ja palju muudki jama. Õrnalt muidugi veel annab tunda ka. Hambapastaga ei tohi ka veel natuke aega hambaid pesta. Ja minu uhke akuga põrisev OralB kogub tolmu ja vana ja haraline hari saab õhte suupoolt veel laiemaks hõõrutud. Kõik sakib selles osas praegu. Siiski suutsin natuke shokolaadi täna ka süüa.

Homme on see nädal viimane tööpäev ja kõige parem muidugi ka see, et on palgapäev. Järgmine nädal olen Tallinnas koolitusel taas. Väike töö ja puhkus käsikäes. Ning seitsmes detsember on Rootsis Broken Social Scene'i kontsert. Raip, sinna tahaks, aga eks näis. Nende uus plaat on igatahes hea. You Forgot It In People'le jääb küll natuke alla, aga hea sellegipoolest.

Broken Social Scene - Handjobs For The Holydays

Thursday, September 22, 2005 

Zzz, zzz, zzz

Ma hakkan oma tööga juba vaikselt hakkama saama. Ilmselt ma segan oma küsimustega veel suhteliselt palju kaastöötajaid, aga nii ma lihtsalt õpin kõige paremini. Kliendid on ka igasugused. On tekkinud juba mõningad tuttavad näod. Täna näiteks oli kaks lapsepõlvetuttavat klientideks. Tundisin kuidagi nemad ära ja nemad ka mind. Njah, poleks uksunudki. Tööpäevad on küll päris pikad, aga õnneks mitte iga päev. Selline graafik sobib mulle isegi paremini, sest see on sellin poollibisev ja annab enda äranägemise järgi natuke seada. Juhul kui teised vastu tulevad sellele muidugi. Aga siiani pole probleeme olnud ja kolleegid on ka kõik väga toredad. Mis sest, et ma ainuke meesterahvas olen. Mu aktsiad tõusid jällegi selle peale.

Siis paar päeva tagasi lasin lõpuks ka kaks T-särki ära teha. Selleks ei saanud see tarzan, vaid hoopis kaks viimast disainitut särki. Ratatat'i ülilahe ja Nouvelle Vague oma samuti. Lõpptulemus on päris hea ja kahe särgi hind kujuneks selliseks, et sellega oleks kuskil spordipoes saanud kõige tavalisema Nike'i särgi, kui see summa korrutada kahega (vähemalt). Kuigi ma hiljuti sorasin oma kappides ja tulin järeldusele, et mul on t-särke päris palju, aga ikkagi on kujunenud paar tükki, mida ma pidevalt kannan ja seega olin ma osad juba täielikult ära unustanud.

Täna oli meeldiv üllatus Eesti Ekspressi lisa Areen, kus keegi kriitik oli Antony And The Johnsons'i plaadile pannud 10/10'st. Vau. Mercury Prize'i auhind on ikka talle kõvasti tuntust lisanud. Kuigi jah, plaat ise ilmus juba vist 1. veebruaril, kui mu mälu mind ei peta. Parem pool aastat hiljem, kui üldse mitte kunagi. Mina vist kuulsin temast esimest korda Maikuus. Kuigi jah, Lou Reed'i Raven'i plaat oli mul juba eelmise aasta algusepoolelt olemas ja seal ka Antony natuke laulab, aga siis ei pööranud temale veel erilist rõhku, kuigi ta hääl jäi juba mulle sealt natuke meelde. Antony plaatide tellimisele olen juba ammu mõelnud, and guess what? Järgmine nädala lõpupoole on mul ka palgapäev. Yey. Plaate pole ammu ostnud. Oktoobri alguses on nagunii Tallinna minek ja äkki jääb seal kuskil see näppu, koos hunniku teistega nagunii. Selles osas olen ma ravimatu. Milleks osta üks, kui saaks mitu. CD-riiul veel natuke uusi plaate kannataks, aga varsti tuleb uue soetamise peale mõtlema hakata. Lisaks peaks ka oma arvutikogu väikse puhastuse tegema, kuna iPod'i ei taha enam varsti midagi mahtuda. Mõned plaadiriiulil seisvate plaatide arvutiseeritud lood ilmselt kaovad arvutist ära.

Nüüd aga arvuti vahendusel Gilmore Girls'ide uue hooaja esimesi episoode nautima. Simpsons'ite omi ka.
Pia Fraus - Mooie Island
Täna Hoia ja Keela saates sai see väga nadi vastuvõtu osaliseks. Lugu ise on ju väga hea, positiivne, unelev, kaasakiskuv ja väga nakkava viisiga. Video oli ka päris hea, eesotsas kiisuga. Mina oleks üheksa pannud.

Sunday, September 18, 2005 

Suvi hakkab lõppema

Väljas on väga ilusad sügisilmad. Päikselised, aga külmad. Tahes-tahtmata tekib isu minna kuhugi looduskaunisse kohta istuma ja näiteks termosega kuuma teed kaasa võtta ja mingid pirukad ka sinna kõrvale. Pole seda väga ammu teinud. Äkki siis, kui ka puude lehed hakkavad oma loomulikku värvi kaotama. Täna shokeeris mind Märtini õnnetus, milles hukkus tema kaardilugeja Michael Park. See uudis oli isegi päris shokeeriv, mis siis, et ma ise spordist suurt lugu ei pea ja seda eriti ei jälgi. Märtini saavutusi ma siiski uurisin, et kuidas tal lõpuks läks. Tegu on ju ühe väga tubli ja tööka eestlasega, kes oma alal väga kaugele jõudnud ja sellega ka minu suure respekti ära teeninud. Lisaks pole ta edev, et kuhugi seltskonnaajakirja pürgida. Selline tagasihoidlik tüüp. Natuke ühe mu sõbra näoga. Njah, uudis ise oli kurb ja raske, mis ilmselt ka Märtinile väga suure põntsu paneb ja tema edasised unistused kindlasti segi ajab. Loodan, et tal on jõudu sellest välja tulla, sest see saab väga raske olema. Kahju, et nii juhtub. Michael Park'i omastele ja sõpradele sügav kaastunne. Ka mina olen autoõnnetuse tõttu ühe väga lähedase inimese kaotanud ja see oli üks jubedaim aeg mu elus. Ise ma seal autos muidugi ei olnud. Aga see viis ikka väga pikaks ajaks mind suurde masendusse.

Jätkaks natuke rõõmsamas toonis. Üle pika aja nägin paari oma sõpra, keda üle kuu aja näinud ei ole. Lisaks saatis üks sõber, kes muidu USA's resideerub, et ta on eestis. Vot, teda pole ma vist juba oma kolm aastat või rohkemgi näinud. Äkki isegi neli aastat. Temaga tahaks ka väga kokku saada, sest mul pole ta tulevastest plaanidest õrna aimugi. Näiteks, et kauaks ta siia jääb, mis ta viimasel ajal teinud on, jne. Teda on isegi Interneti vahendusel suhteliselt raske tabada.

Muidu on ka kõik OK. Tänu tööle, oskan nüüd vabast ajast rohkem lugu pidada. Oli ka aeg, sest muidu kippusin seda niisama lösutades mööda saatma. Eks ma muidugi ka praegu teen seda, aga ikkagi, tunduvalt vähem kui senini. Lisaks on ka paar huvitavat ideed tekkinud. Need pole küll teistele olulised, aga isiklikus mõttes on tegu päris heade mõtetega, mis kindlasti tulevikus järgimist leiavad. Lõpetuseks tahtsin seda öelda, et ma näen ülikonnas päris stiilne välja. Poleks uskunudki, sest ma hinges selline pintsaklipslase tüüpi kohe sugugi pole. Ma olen pooleks selline boheem-casual tüüpi tegelane ilmselt, kes suvel kampsuniga ei käi ja dressidega linnavahel ja pidudel samuti mitte. Tähtis on mugavus ja mingil määral ka väljanägemine. Ilmselt olen ma liiga arg, et väga silmapaistvalt riides käija, aga mulle meeldib väga selliseid tegelasi vaadata. Nad on nii huvitavad (pean silmas mitte-tibisi, vaid siukseid tavalisi ja normaalse välimusega inimesi, mis on muidugi suhteline mõiste). Tartus on õnneks selliseid päris palju liikvel.

Nouvelle Vague - Too Drunk To Fuck
See lugu on sõltuvust-tekitav. Teine küsimus tekib samuti, et ka see tips kes laulab, on ise kerge auru all? Muidu on see Dead Kennedy'se lugu. Nouvelle Vague'l on hästi stiilsed plaadikaaned ka.

Wednesday, September 14, 2005 

Töörindelt

Nonii. Kolm päeva uues kohas on läbi. Kui homme ka ära saab on neli päeva vaba. Great. Vaikselt hakkab asi juba käppa tulema ja kindlus samuti. Eks algajatel igasuguseid soperdusi ikka ette tuleb. Ka mina pole erand. Siiani pole veel seal igav hakanud ja tegevusetuse üle ka kurta ei saa, kuigi ma ei tee veel oma ülesandeid täitsa üksi.

Mu viimase aja tähelepanek enda blogides on see, et on tekkinud mingid imelikud kommentaarspämmijad. Kes inglise keeles kiidavad mu blogide hea sisu üle ja siis kutsuvad kuhugi iks kohta. Kutsugu eesti keeles, siis ma äkki läheks kah. Ükskord oli selline juhus, et postitasin ühe sissekande. Siis parandasin ühe vea (nii pool minutit) ja selle aja jooksul oli juba kaks spämmi kommentaarides. Loodan, et see nii massiliseks ei saa, et kommidega juhtuks sama mis e-mailidega. Ära ka keelata ei tahaks kommenteerimist, kuna see on väga hea tagasiside koht.

See olekski nagu kõik
The Arcade Fire - Maps

Saturday, September 10, 2005 

Pealinnast tagasi

Sai see kolm nädalat koolitust nagu vupsti läbi. Päris tore oli. Sai külastatud ka mitmeid selliseid kohti kuhu varem mu koloriitne vaim polnud sattunud. Esialgu oli plaan minna loomaaeda, kus ma polnud käinud juba väga ammusest ajast. Kuna sinna umbkeelne eestlane ei tahtnud sisse lasta, väites, et sulgeme. Siis sai kael pööratud kaugustesse ja kõrgustesse. Jajah, teletorni vallutama. 50 krooniga sai päris võimsa vaate ja see minek oli ka juba sellisel kellaajal, et nägi valgust, päikseloojangut ja ka pimedust. Päris võimas oli. Palju see kõrgus oligi, 170 meetrit vist. Vaade oli selline nagu SimCity arvutimängus, kus mul tekkis selline kõigevägevama tunne ja oleks mõnegi loodusnähtuse minust allpool olevale maalapile peale tuua. Aga seda ma muidugi ei teinud, sest muidu oleks mind eriti pikkade varrukatega presendist särgitaolises riietuses viidud sellisesse kohta, kus ma oleks võinud karjuda 56 tundi järjest ja laulda sellest kuidas kullerkupp oli kollane ja kuidas liblikas oma üheainsa elupäeva vastutuult lennata üritas. Ja see poleks ausalt mitte kedagi huvitanud. Aga nüüd taas teletorni juurde. See oli tegelikult suhteliselt stagnatsioonis asutus. Hea küll seal mingi restoran üleval oli, kus pakuti päris maitsvat Kiievi kotleti, aga küllalt krõbeda hinna eest. Õnneks olid ka vaatebinoklid tasuta, millega nägi päris kaugele, aga mitte allasuvate eramajade akendest sisse, kuigi majade ees olevad autonumbrid nägi ära. Siiski seal võiks mingeid atraktsioone veel olla. Ma pakuks ette digitaalsed ekraanid iga akna juurde, kus saaks valida milline nägi vaade välja 10 või 20 aastat tagasi. Eriti rohkem ei saaks ka, kuna 1980. aastal oli vist selle valmimistähtaeg. Siiski oleks lahe, kui saaks vaadata milline nägi välja näiteks Maardu 10-15 aastat tagasi. Talvel-suvel, valges-pimedas, jne. Mingeid atraktsioone võiks seal veel olla. Benji hüpet ei hakka pakkuma. Lisaks teletornile oli au viibida ka ühe kesklinna kõrghoone ülemistel korrustel. Sealt oli ka väga võimas review Tallinnale ja merele. Kõrgusi sai siis vallutatud mitmeid.

Peale selle huvitavaid asju veelgi. Apple iPod Nano näiteks, mis mini välja sööb ehk asendab. Mul kujutlusvõime ei oska veel selle väiksust ja kõhnust hinnata ennem kui selle oma silmaga ära näen, aga midagi nii seksikat oskab ainult Apple toota. Motorola iTunes'i telefon ei näe just eriti stailish välja, mis on kurb, sest Motorola RAZR telefonid on kindlasti mobiiliajaloo kõige ilusamad telefonid üldse. Lahe oli ka see, et kui Jobs rääkis Podcastidest, siis mainis, et need on 21 keeles, seal hulgas Eesti, Soome, Tai ja mõned veel. Aga, et Eesti oli esimene ja üleüldse, et seda mainiti oli ju väga positiivne. Ma ise olen kohalikest Podcast'idest teadlik ainult Tehnokrati saatest. Ka iTunes'it ennast uuendati. Näeb natuke kandilisem ja harjumatum välja kui varem. Samas käivituskiirus tundub olevat kõvasti kiirem. Lisaks ka muid lisasi, millega eriti üalju pole veel tegeleda jõudnud.

Siis veel see, et Antony And The Johnsons võitis Mercury Prize'i preemia, millest ma juba Kõrvaklapi lehel pikemalt juttu tegin. Samuti valmistab rõõmu ka Alex Chilton'i väljatulek New Orleans'is. Tuska valmistab Martha Wainwright'i kontsert 21. septembril Stockholmis, kuhu ma minna ei saa. Ja üleüldse see, et tervis on juba peaaegu korras ja et üle pika aja koju sai. Homme tahaks väga sauna, mida pole ammu nautida saanud. Esmaspäev tuleb aga ilmselt päris huvitav, aga samas ka jube. Esimest päeva kontoris pole ilmselt eriti tore olla, aga vähemalt ei tohiks igav olla ja tegevust peaks samuti piisavalt olema.

Placebo - Pure Morning

Friday, September 02, 2005 

Köh-köh, nii need loomad välja surevad

Järjekordselt pealinnast kodus. Nüüd on üks nädal veel jäänud. Siiani on päris põnev olnud. Muidugi kui mitte arvestada, et jäin tõbiseks ja nina tilgub ja kurk krägiseb, aga täna õnneks juba vähem. Seekord jäid bussis ka asjad alles. Samuti oli ka juba esimene palgapäev. Ma premeerisin ennast sel puhul Stephen King'i lühijuttude raamatuga, mis kannab nime Kõik On Mõeldav. Bussis jõudsin neli neist juba läbi lugeda, kümme on veel. Päris head on need. Päris sünged ja õudsad nagu tema loomingule tavaks. Lisaks sattusin ka Stockmanni, mille muusikapoest ma leidsin sellise uskumatu plaadi nagu Art Brut'i Bang Bang Rock & Roll. Õieti arvavad need, et ma selle ära ostsin. Samuti ka Broken Social Scene'i You Forgot It In People. Viimaselt on oktoobrikuus ka uut plaati oodata, mida ma väga ootan loomulikult.

Ka kinno jõudsin. Filmiks oli Kondimurdjad. Adam Sandler'iga peaosas. Noh oli kah. Sandler polnud selline pudrulõug nagu talle tavaks ja ka Burt Reynolds, kes mulle muidu väga ebasümpaatne kuju on, meeldis selles filmis päris hästi. Siiski sellise lalisevate ja popcorni õgivate lastekarjaga ma enam samal ajal ei tahaks kinno sattuda. Mõni sõi popcorni sellise tuhinaga, et see isegi filmis kõlvad mürtsud ja paugud üle nämmutas. Matsutavad inimesed ei meeldi mulle. Film ise oli tore ajaviide, kus oli mõningaid toredaid nalju. Waterboy vist meeldib isegi rohkem, thanks to Fairuza Balk. Grrr, she's so .... Hmm, ta väga meeldib mulle, kui end lihtsamalt väljendada.

Lisaks kutsus sugulane mind endaga kaasa shoppama. Aluseks võtsime tehnikapoed, kuna tal on plaan oma kodu täisutada lähitulevikus uuema telekaga, kodukinosüsteemiga. Põhimõtteliselt tegime selgeks, et kuna ta pigem austab muusikat ja ruumiline filmiheli pole nii oluline, siis ta ostis ära kaks überseksikat B&W kodukinokõlarit, mis ka muusikat lummavalt hästi mängivad. Lisaks näevad nad head välja. Praegu küll seisavad nad ta kapis, sest ressiiver ja DVD/CD mängija ootavad oma aega, aga ilmselt see juhtub kunagi varsti. Tegelt tore, sest kuna ikka keegi naine sind endaga shoppama kutsub ja tehnikapoodi lisaks, kus ma niisama armastan ringi käija. Mõlemad jäime rahule, kuigi kodustes tingimustes peab nende katsetamist ootama.

Tallinnas nägin üle väga pika aja ka üht oma klassiõde (Tartust), keda ammu polnud näinud. Tore ju. Ning hotellituba oli ka hulga suurem, laiema voodiga ja muidu parem kui möödunud nädalal. Eks näis, mis järgmine nädal endaga kaasa toob.

Broken Social Scene - Almost Crimes
Siin loos teeb kaasa ka Feist, kes ka Broken'i uuel tuleval plaadil pidavat mõnes loos olemas olema.