« Home | Unusual State of the America » | Märksõnad: triibud, punane, valge ja must. » | Jaanituli 2005 » | Suvi ei mõju ajudele hästi » | Keldris pimedas ja salaja » | Untitled » | New pair of ears » | Ükskord Craig kakis kirikus, kõik jooksid välja, a... » | Come on, you sick f*** » | Please allow me to introduce myself, I'm a man of ... » 

Thursday, July 07, 2005 

Suvi

Väljas on jubedalt palavad ja päikselised ilmad. Lootuses vastaspoole suuremat mõju avaldada, olen ma kaks päeva ka natuke päikest võtta üritanud ja nüüd ma ei näe välja nagu Kadrioru luik. Kuigi ma polnud seda ka enne, kuna me perekonna geenidesse on sisse kodeeritud see, et me pole keegi eriti valge nahaga. Pigem sellised tõmmumad, eriti isa mul. Ta pole alati selline olnud, aga kunagi peale ühte soojamaa reisi pole ta enam oma sellist helepruunikat nahavärvi kuidagi kaotanud ja kui ta praegu kuskil käib, siis tulles on ta nagu neeger. Igatahes tänu sellisele mitte eriti meeldivale ilmale, olen üritanud päikest võtta, raamatut lugeda ja niisama puhata. Ujuma pole veel jõudnud. Äkki järgmine nädal.

Lisaks tõi ema kuskilt Selveri kampaaniapäevadelt mingi natuke üle sajakroonise võrkkiige, mis kõige suuremaks üllatuseks on igati korralik ja päris kena asi. Installeerisin selle kahe kase vahele maja kõrval, kus on nüüd lausa suurepärane lõõgastuda. Sellises viluses kohas, kõrgel ja näeb suurt osa hoovi ja majatagust. Njaa, see asi oleks võinud juba ammu olemas olla, aga varem polnud sobivat kiiku leidnud. Lugeda on seal igatahes hea. Läppariga surfata ka, aga wifi ei küüni sinnani kahjuks. Erilisi oskusi nõuab ainult võrkkiike minek ja mahatulek.

Raamatust on pooleli ja suure tõenäosusega homme lõppev Nick Hornby "Kuidas olla hea". Hornby on üks mu lemmikkirjanikke, mis minu vähese lugemishuvi juures (ma loen pigem ajakirju) on kõva ja auväärt tulemus. High Fidelity'ga see ei kandideeri, aga muidu igati tore ja lahe raamat. Seoses High FIdelity'ga on mul tunne, et seal on ka üks tegelane, kes High Fidelity's on ka olemas. Seesama vaikne ja tagasihoidlik Dick. Kuidas olla heas oli kirjas, et Dick töötab kohalikus plaadipoes ning ta on tagasihoidlik ja natuke närviline noormees. Lisaks kuulasid nad Air'i, mis raamatu peategelasele meeldis ja mille peale olevat Dick natuke muianud ja öelnud, et Prantsusmaal on palju paremaid elekroonilise popi tegijaid olemas. Kõlab täitsa temalikult. Siiski on ka kaks häirivat tõlkeviga. Ühes kohas on selline bänd nagu The Smiths tõlgitud Smithsideks (milles muusikakaugem inimene midagi välja ei loe) ja Sting'i vana bänd The Police oli tõlkidud politseiks. Bändi nimed on tõlkimatud ju. Aga muidu tore lugemine. Lisaks pidavat varsti ka uus Hornby raamat ilmavalgust nägema (või äkki on väljamaal juba seda teinud).

Praegu ootan kannatamatult, kuna arvuti lõpetab filmi Azumi 2 tõmbamise. Esimene oli juba väga meeldiv ja verine Jaapani film. Teine osa peaks seda jätkama, lisaks peaks kaunile peategelasele pakkuma silmailu ka see Chiaki-nimeline tüdruk, kes on mänginud Kill Bill'is (see rets Go-Go) ja veel verisemas Jaapani thrilleris nagu Battle Royale. Chiaki on iseenesest ilus nimi. Kui ma eelmine aasta Inglismaal keelekursusel olin, siis minu rühmas oli üks jaapani tüdruk ka ja kandis ka sama nime. Lisaks oli ta nii nunnu. Lühike ka. Vaikne samuti. Natuke noor ka (ta oli vist 15). Aga ikkagi armas, kuidas ta oma suurte silmadega musta tuka alt välja vaatas. Tal olid japsi kohta suhteliselt suured silmad, pruunikat värvi vist isegi. Aga tal oli ka boyfriend samal kursusel, ka 15, aga väga huvitav noormees oli. Ilmselt temaga ma seal ka kõige paremini läbi sain. Kui võtta aluseks meessugupool vähemalt.

Mõnes mõttes ootan juba, et paar päeva oleks möödas. Ees on hulk sündmusi, aga praegu nagu ei viitsigi neist osa võtta, kuigi osadest peab ja kui juba kohale ära vean, siis ma kindlasti ei kahtse ka. Aga jah, võiks need ära olla kõik juba. Sest sellise puhkeseisundi ajal kohustuste täitmine pole kuigi tore.

The Album Leaf - Another Day

"kuidas olla hea" oli super minu meelest. jättis isegi suurema mulje kui high fidelity. aga selle lõpp oli täiesti hullumeelne! lugesinlugesinlugesin, siis keerasin lehekülge ja mõtlesin, et mingi toimetamise jama või et minu väljaanne on vigane, sest eeldasin, et läheb veel edasi. aga lugu lõppeski ära ja midagi polnud valesti! sellepärast oligi super.

Ma sain raamatuga lõpuni ja lõpp tuli jah kuidagi ootamatult ja lõppes nii, et nagu peaks edasi minema. Kokkuvõttes on High Fidelity ikkagi rohkem minu maitse, kuna ma olen mees, ma olen vähemalt pooleldi samasugune melomaan nagu tolle peategelane ja natuke sarnasusi võis ka minu eluga leida sealt. Aga eestikeelsena ma pole seda lugenud.

Post a Comment