« Home | Jaanituli 2005 » | Suvi ei mõju ajudele hästi » | Keldris pimedas ja salaja » | Untitled » | New pair of ears » | Ükskord Craig kakis kirikus, kõik jooksid välja, a... » | Come on, you sick f*** » | Please allow me to introduce myself, I'm a man of ... » | Sin City » | Konichiwa » 

Friday, July 01, 2005 

Märksõnad: triibud, punane, valge ja must.

Nüüd on asjalood sellised, et üleeile külastasin siis esmakordselt öölokaali Hollywood, kus minu rõõmuks esines duo Detroit'ist ehk teisisõnu The White Stripes. Mida öelda? Igati võimas ja raju kontsert oli. Lausa uskumatu, et nad on laval kõigest kahekesi, aga suudavat sellist võimast asja teha. Terve poolteise tunni jooksul, mil kontsert kestis ei tekkinud kordagi sellist äravajumise punkti, vaid täie rauaga läks see algusest lõpuni. Kui vinguda, siis ma oleks tahtnud ka Meg'i laulmas kuulda, mida sai ainult Little Ghost'i ajal natuke teha, kui ta kibekiirelt koos Jack'iga seda esitas. Aga trumme taob ta võimsalt ja vihaselt, kuigi ta ise on ju päris lühike ja peaaegu seisis nende taga. Jack oli algul nagu Zorro, kuid varsti lendas kuub ja ka kübar minema. Selliseid pükse tahaks endalegi. Jack laulis hästi, pilli mängis vat, et veel paremini. Tundus, et vahel kippus ta ka täiesti improviseerima, lisades uusi käike vanade tuttavate vahele. Väänles laval, kratsis ühe fänni vinüülplaate vastu oma kitarri. Seda kõike oli lust vaadata ja veel parem kuulata. Hollywood ise oli kahtlaselt väike. Ise asusin üleval rõdul, kus rahvast vähem, õhku rohkem ja parem jälgida, aga kindlasti oli kontakt esinejatega väiksem, aga mitte eriti palju. Üllataval kombel oli saalis palju digifotokaid, mida ka klõpsiti. Iseasi, kui häid pilte sealt sai, sest enamus aega oli ruum päris hämar. Aga jah, elamus oli võimas ja jääb kauaks-kauaks meelde. Peale kontserti krapsasin ka ühe punase särgi endale, kuigi sai vist natuke suur, aga kodus käib küll. Peale kontserti istusin ühte taksosse, mis oli täielik hi-end masin. Jaguar vist. Sees oli vähemalt kaks ekraani, kus näidati mingeid imelikke muusikavideosi. Pingid olid pehmed ja nahast ja muidu igati elegant ja luks asi. Natuke kallim ilmselt ka kui tavatakso, aga korra ju võib.

Järgmine on siis Lenny Kravitz, milles ma olen juba kindel, et see mind nii palju ei paelu kui The White Stripes, sest ma pigem hindan muusikat kui lavasõud. Pealegi Lenny pole mu eriline lemmik ka. Tal on mõned lood, mis meeldivad. The White Stripes aga on ikkagi üks lemmikute kõrgemasse ossa kuuluv kooslus. Täna on Võrus muidu ka Vennaskonna kontsert, keda isegi näha tahaks, aga ma ei viitsi sinna kohale ennast vedada (häbi, nad kolme kiviviske kaugusel laulavad ainult). Pealegi on mul tunne, et ma ei suuda praegu eriti mingit kontserti jälgida, kuna elamused veel liiga värsked. Ma parem kuulan kodus plaate, teen süüa ja äkki tuleb ka telekast midagi, kuigi ma kahtlen.

The White Stirpes ››› Jolene