« Home | New pair of ears » | Ükskord Craig kakis kirikus, kõik jooksid välja, a... » | Come on, you sick f*** » | Please allow me to introduce myself, I'm a man of ... » | Sin City » | Konichiwa » | I'm your wicked uncle Ernie » | Olgu jõud sinuga » | Ikka ilma pildita » | Vihmana ma sajan » 

Saturday, June 11, 2005 

Untitled



Täna on tegelikult päris igav päev. Ilm on nii nagu on, ei saja aga pilvitab ja tuuline ka. Siiski mul on tunne, et ma võtan auto ja panen mingile poole lambist ajama. Sõidaks natuke Lõuna-Eesti kuplite vahel. See on päris lõõgastav. Võtan äkki digika ka kaasa ja teen paar klõpsu. Munamäe torni, mis on nüüd lifti ja retaureeritud fassaadiga, tahaks ka näha, aga täna ei viitsi sinna ronida, kuna eile sai muru niitmise käigus liikuvad jäsemed päris ära väsitatud. Aga jah, õhtul äkki tuleb telekast midagi. Laupäeva õhtu üks toredamaid asju on see, et mingi poole kümne ajal õhtul algab ER ehk maakeeli Kiirabihaigla. See on üks väheseid sarju, mida ma teleka vahendusel vaatan, eriti nüüd kui CSI Las Vegas sai läbi ja näidatakse kordusosasi. Miami mulle ei meeldi. Ilmselt seal olevata näitlejate pärast, kuna Las Vegase omad on kuidagi ilusamad, sümpaatsemad ja naljakamad. Kuigi mulle Las Vegas ei meeldi. Kuigi ma seal käinud pole. Miami jättis ka suht kehva mulje ja seal olen ma käinud. Meeldejäävam osa Miamist ei ole seotud rannaga vaid hoopis majade katuse kõrgustel sõitev vaikne, ilma juhita rongilaadne asi. See oli lahe. Puhas ja korralik, lisaks sai linnast hea ülevaate. Miami ise oli jättis kesklinnas väga odava ja turuliku mulje, kus suurem osa oli müügil Adibase ja Readbook'i tossud, mida reeglina müüsid immigrandid kuskilt Kuubast või Puerto Rico'st. Muidugi see oli ainult linna üks osa ja ka nende seas oli korralikke asutusi, aga valdav enamus olid ikkagi need nõmedused.

Kui õhtul veel igav on, siis äkki tõstan oma toas mööblit ümber. Pole seda üle poole aasta teinud ja hakkab väike väsimus sellest peale tulema. Kindel on see, et voodi jääb vanale kohale ja pesukapp ka, millel on telekas peal. Muus osas saab lasta fantaasial lennata. Mingi kapi peaks ka ajakirjadest tühjaks tegema (mitte pornokatest, vaid vanadest Arvutimaailmadest, Exe'dest ja teistet sellistest. Need on nii vanad ja neis olevad reklaamid panevad naerma. Tol ajal müüdi 486 arvuteid, millest võimsamad olid 66MHz'i ja need maksid tohutult palju. Minu esimene korralik PC on ka umbes tollest ajast. See oli ka 486, 50MHz'i ja turbo nupp oli ka, millele vajutades läks arvuti isegi 16MHz'liseks. Praegu ajab selline asi muidugi muigama, aga ajad olid sellised. Aga esimene arvuti oli mingi isa läppar. Mingi 386 vist, halli ekraaniga. Järgmine oli Rohelise-musta ekraaniga Tandy, millesse käisid veel need suured 5 tollised disketid. Ega tollega muud teha polnudki, kui üks infospetsialistist sugulane pani tollel käima sellise võrratu mängu nagu Quest For Glory 2. See mäng oli tegija. Seal kogunes mu sõnavarasse palju ingliskeelseid sõnu, kui aus olla, siis tollal ma koolis veel inglise keelt ei õppinudki vist, sest mul hakkas see kuuendast klassist. Aga aastaid naabripoisiga klõbistamist ja vist vargaga me selle mängu lõpuni ka tegime. Lõpp läks kuidagi kiiresti, algus venis aga väga pikaks. Aga jah, vanad Sierra seiklusmängud olid tõelised tegijad. Nagu Hero's Quest'i sari, Leisure Suit Larry sari, King's Quest, jne. Vaatamata väga kehvale graafikale olid need tõelised maiuspalad, mis oma fantaasiarikka maailmaga ja väga kõva sisuga suutsid alati lummata ja arvuti küljes hoida. Inglise keele pärast oli neist kasu ka.

The Arcade Fire - Une Annee Sans Lumiere
Käivad kõlakad, et Arcade Fire laseb oma bändinimelise singi uuest välja, mis hoiab enda peal seitset lugu. See pole küll nii hea, kui nende plaat Funeral, aga siiski väga hea. Mu viimase aja kõige kuulatavam bänd. Neil on ka staaride seas päris mitmeid fänne. Näiteks Beck, David Bowie ja mõned veel.

Nüüd aga autosse ja ajama. Mulle meeldib sihitult ringi sõita.

Täiendus: Sihitult sõit lõppes sellega, et hakkas päris kõvasti sadama ja ei viitsinud autost välja vihma kätte pildistama minna. Siiski avastasin ühe mahajäätud tehasehoone, kuskil Võru külje all. Ühte kitse ka nägin ja üks koht kus mõtlesin klõpsu teha lõppes sellega, et seal oli migni pensionäride kokkutulek ja autot polnud kuhugi panna ja mulle tundus, et mind sinna eriti ei tahatud ka. Tühjade kätega lõppes see siis. Ma lootsin tegelt kuhugi Ruusmäe kanti jõuda, aga tänu ilmale ei hakanud minema. Teine kord siis.

Lisaks helistas onupoeg, kes kutsus oma pulma, mis kümnendal juulil pidavat toimuma. Järgmine nädal pidi ta mulle kutse ka tooma. Lahe. Pole ammu pulmas käinudki. Elus olen ainult korra, kui endine naabritüdruk abiellus ja see oli hästi tore üritus. Onupojast niipalju, et tegu on hästi toreda ja asjaliku inimesega ja sama võib ta pruudi kohta öelda.