« Home | Sin City » | Konichiwa » | I'm your wicked uncle Ernie » | Olgu jõud sinuga » | Ikka ilma pildita » | Vihmana ma sajan » | Hits for tits » | Sad boy who played trombone » | Free Willy is back » | Pöörakem nüüd pilgud itta » 

Thursday, June 02, 2005 

Please allow me to introduce myself, I'm a man of wealth and taste



Homme on üks nõme eksam. Ta poleks muidu nii nõme, aga seal on sees üks äärmiselt nõme osa. Mingid simpleksmeetodid. Uuh, ma tegelikult ei vaja sellist kräppi. Järjekordselt tunnen, et olen vales teaduskonnas, kuna teha on jäänud väga vähe, pole mõtet vahetama hakata. Pealegi minu suuremaid huvialasi vist kohalikul teadusmaastikul ei õpetatagi. OK, reklaamindus küll, Tallinnas. Seda oleks tahtnud ja käisin kunagi isegi pabereid sinna viimas, aga ei saanud. Muusikakriitikuks vist õppida ei saa. Albumikomponeerijaks ka mitte. See rohkem individuaalsete teadmiste kogumise ja talletamise tulemus. Kunagi tahan selles valdkonnas natuke ka talda kinnitada. Vaevalt, et kuskil kohalike lehteda kultuurilisas mind vajatakse. Enne peaks õppima kodulehekülje tegemist jne. Mul natuke ideid on, mille jätan enda teada, sest tänapäeval on just idee see mis kõige enam maksab. Suure mõtlemise peale tekkis veel üks dream-job juurde. Nimelt võiks ma omada sellist mõnusat kontsertmaja. Ütleme, et sellise Vanemuise väikse maja suurusest enam-vähem piisaks. Ma teeks seal päris huvitavaid etteasteid, selliste huvitavate artistide poolt, keda suurem osa ei tea. See looks sellise maine ka, et sinna sellised niisama huilgajad ja segajad ei tulekski, mis teeks esineja, kuulajate ja korraldajate elu lihtsamaks. See pole projekt, mida üksi teha suudaks. Keegi kampa tahab lüüa või mind kampa võtta, andke aga teada. Ainuke jama on see, et mul pole mingeid sidemeid välismaiste esinejate, mänendseride ja teiste tegelastega. Samas ma usun, et selle jaoks on olemas ka rahvusvahelised agentuurid, kes läbirääkimisi ja kontakte loovad.

Täna vedeles laual mingi eriti nõme kollane ajakiri, mida Just'i nime all tuntakse. Seal on küll eriti ebapädevad inimesed tööl. Automarke ei tunne see kirjutaja küll mitte. Mõned näited: Jeep tutvustas uut Grand Cherokeed. Oli pilt ja jutt. Kui aus olla, siis pildid oli tavaline ja minu meelest ilusam Cherokee (numbrimärgil olev nimi kinnitas ka seda). Grand Cherokee pole ümarguste tuledaga ja on suurem ka. Siis oli mingi pilt, kus oli tekst, et Jessica Simpson tangib oma Range Roverit. OK, minu meelest oli see Simpson blond, aga pildil oli mingi mustapeaga naine ja tankis Volkswageni põrnikat. Enam ma seda ajakirja ei loe. Mul natuke häbi, et mu ema seda ostab ja seetõttu mulle ta ka näppu jäi.

Pildil aga Keiko Agena. Näitlejanna. Filmides teda näinud pole ja ilmselt on neid ka väga vähe. Mängib Gilmore'i tüdrukutes ühe peategelase parimat sõbrannat. Miks ta pilt siin on? Esiteks on ta äärmiselt huvitava väljanägemisena. Jajah, sellised aasiapäritolu naised on kohati mu suur nõrkus. Teiseks tema mängitav tegelane oleks reaalses elus eksisteerivana ilmselt mu hingesugulane. Eriti just muusikalise osa pealt. Kindlasti ta jagaks sellest valdkonnast minust rohkem, mis iseenesest on juba kõva tulemus. Kolmandaks, ta mängib trumme. Nii seriaalis, kuid kuulduste järgi olevat see tal ka reaalses elus uus hobi. Ma tahaks ka. Peale trummide tahaks ma kangesti osata mängida ka tsellot, siis näiteks saksofon'i ja loomulikult ka kitarri (mida ma hästi-hästi-hästi natuke ka oskan). Aga jah, ühes esimese hooaja sarjas läks ta kohtama mingi mökuga, kes ei jaganud muusikast maad ja ilma, aga tal olid ilusad juuksed (mul on ka, veel - suguvõsa pärilik kiilaspäisus on mul ka geenides mingil kujul siiski olemas, kui ema ei tee üllatust ja ei ütle, et ma adobteeritud olen). Aga jah, ta rääkis selle mökuga, et mida sa arvad Velvet Underground'ist, kas sa Nico'st oled midagi kuulnud ja kas sa ei arva, et Foo Fighters'i Everlong on akustilises varjandis parem kui originaalis (mida ta kindla peale ka on), jne. Ma oleks talle vastanud, et hell yeah ja sinna otsa midagi eriti armsat ja meeldejäävat ning oleks siiamaani õnnelikud. Aga vahel on elu ebaõiglane. Kuna mina olen pärit endisest Nõukogude Liidu äärealalt ja esimese välismaise muusikaannuse sain alles 1980'ndate viimasel aastal, kui meile telekasse äkki MTV (siis ta polnud selline reklaami ja saastakanal nagu praegu), mille tolle aja videod ja kõvemad lood on mul siiani meeles. Temake on pärit aga Hawaii'lt, kes kolis teismeea lõpupoole Los Angeles'e. Vahel on unistused ilusad. Nüüd aga taas simpleksmeetodite kallale ja kõdunud lahendeid avastama. Ärge küsige, mis need on. Aga kui huvi on, siis on need sellised asjad kus lahendeid on vähem kui m+n-1.

Muusikaotsingu poolest on ka edukas aeg olnud. Ilmselt vaja suveks väike reserv koguda.
The Magic Numbers - Hymn For Her
Seda bändi ootab ka suur tulevik. Enne peab aga neil debüütalbum välja tulema, aga see on väga hea ja vajab kindlasti omandamist.