« Home | Please allow me to introduce myself, I'm a man of ... » | Sin City » | Konichiwa » | I'm your wicked uncle Ernie » | Olgu jõud sinuga » | Ikka ilma pildita » | Vihmana ma sajan » | Hits for tits » | Sad boy who played trombone » | Free Willy is back » 

Friday, June 03, 2005 

Come on, you sick f***

See käib sellise tegelase kohta, kelle ametiülesandeks on kõigile puru silma visata. Ma räägiks natuke tema nahaalsusest, mida ma viimased kolm nädalat olen pidanud kannatama. Jätkuvalt kuulan kuidas väljas öökullid uluvad ja ööbikud siristavad. Tegelt mitte, kuna mu kõrvad on kaetud tehislike klappidega, mis on juhtmega ühendatud, kas arvuti, playeri või mingi muu asja külge. Väljas on mõnusalt pime. Ma siiralt viimasel ajal kadestan, et ma kuskil sellises kohas ei ela, kus on polaarööd. Ma olen täiesti ööinimene. Siis kui kõik teised magavad, valitseb teatav rahu ja õhus on salapära. Mulle meeldib pimedus. Poleks osanud arvatagi, et kunagi ei saanud ma enne magama jääda, kui vähemalt esikus tuli põleb. See komme on meile mõnele peres ka külge jäänud. Vaatamata elektrihinna tugevatele kasvudele, armastab mu ema ikkagi päise päeva ajal lampe põletada ja mida rohkem seda uhkem. Tavaliselt siis kui klappides on migni eriti hea lugu - ta tuleb. Nägu higist säramas ja hindeldades ütleb, et jõudsid ikka ära oodata. Täielik debiil. Mis mul üle jääb. Võibolla tuleks ta kiiremini, kui mul siin trammiteed või monorelsid maas oleks. Neid aga pole. Seega pean iga kord ta nõmedaid vabandusi kuulma. Siis kui ta lahkub ja ta töö saab tehtud on väljas juba piisavalt valge, et Postimehe pealkirjad ära lugeda. Jutt käib muidugi Unematist. Täna pole enam vaja eriti üle tunni oodata, kuna kell on juba kolm öösel. Tavaliselt ma uinud mingi 4 või pool viis. Kui see kuramuse suvine pööripäev ära oleks, läheks paremaks ja varem pimedaks. Mulle tõesti ei meeldi kui kogu aeg valge on. Piisaks mingi 8-10 tundi päevas. Praegu on pime kuskil kuus tundi kõigest.

Vanematel oli täna hea tüng. Sõitsid Helsingisse, maabusid hotelli, magasid natuke, võtsid takso, sõitsid Hartwall Areenasse, et kaeda bimbomagnetist lauljat Rod Stewart'it. Jõudsid kohale, aga kontserti polnudki, kuna kärehääl olevat haige ja oma tuuri ära jätnud või edasi tõuganud. Muidugi see oli ette teatatud ja kohalikud olid targemad, aga mingist Eesti provintsist tulevad inimesed seda infot polnud kuskilt omandanud. Aga Soome on ka tore. Isa viimase kuu reisimarsruut on tihe. Alles tulid Madeiralt, eelmine nädal tuli Saksamaalt, praegu Soomes ja järgmine nädal Peterburgi. Mu isa on tõeline metropoliit. Erilist vahet pole, et ta ingliskeeles oskab öelda ainult: tu biirs, pliis (tõlkes: kaks õlut, palun). Samas kõik oma asjad saab ta aetud. Venekeelt jagab ta hästi ja vene kanaleid vaatab ta nagu hull. Seal võib ükskõik mis saade käija. Mul on tunne, et ta ainult neid vene keele pärast vaatabki. Ükski normaalne inimene ei vaata venekeelset Ricky Lake'i show'd või seda kuidas kaks Krasnojarski pirukatädi omavahel mõõtu võtavad, oma suured rippuvad rinnad üle õle viskavad ja karjuvad üksteise võidu. Ärge minu käest küsiga millest, ma ei oska vene keelt nii hästi ja mulle see keel üldse ei meeldi ka. See on nii vali, raske ja ropp keel. Muudkui karjuvad seal telekas. Tänaval ka muidugi.

Joan of Arc - Osmosis Doesn't Work