Friday, June 24, 2005 

Jaanituli 2005




Vastupidiselt möödunud paarile aastale, tähistasin see aasta jaanituld päris võimsalt. Selleks oli koosistumine ühe sõbra juures, toreda seltskonna, saslõkki, kitseliha, erinevate jookide ja isamaalise muusikaga (tänks tu Alo Mattiisen). Tuli oli ilus, asudes natuke eemal, teiselpool väikest tiiki või järve või oja või misiganes madalat voolavat veekogu. Suhteliselt meie kõrval oli ka majanaabri oma, mis põles küll meie omast kauem, aga leekite suuruse osas jäi paar korda meie omale alla. Mis teha, eestlased oleme, ja naabri peame iga kell üle trumpama.

Kõige üllatavam oli vist siinkohal see, et mina koos ühe teise mehega olime peo viimased, mida minu suhteliselt hõredas peoajaloos pole eriti tihti juhtunud. Tegelikult ei mäletagi ühtegi korda. Koju sain kuskil kell viis alles, ehk poolteist tundi hiljem kui eelviimane ehk majaomanik oli magama jäänud. Lõpuks sai siis kahe-kolmekesi tehtud vesipiipu. Üks sõber on ikka eriti julma kopsuga ja siis kui piibutoru tema käest tuleb, siis on asi hästi kange. Ta võib seda oma kaks minutit imeda, vahel natuke tossu välja lastes ja rohkem sisse hingates. Süsi on peale tema tõmmet alati jõhkralt tossav ja eile suutis ta isegi süsi fooliumisse sisse sulatada. Mina pole seda kunagi suutnud. Süsi peaaegu sai leekima ühesõnaga. Nii palju kui ma Võrus ka ringi sõitsin, peamiselt külaliste transport, oli see linn ääretult tühi. Isegi Johnny Pubi ees oli suhteliselt magusal ajal inimesi nii palju, et need sai käte ja varvaste peal üles lugeda. Möödasõidul jäi vähemalt nii silma. Linnavahel võis sõita päris uhkes üksinduses. Kokkuvõttes võib rahule jääda. Järgmine üritus on White Stripes'i kontsert, siis Lenny Kravitz, onupoja pulmad ja võibolla veel üks sünnipäev vahele. Seda siis kõike lähinädalate raames.

Cat Power - Good Woman

Sunday, June 19, 2005 

Suvi ei mõju ajudele hästi

Ei mõju jah, eriti just sellele sektorile mida vaja oleks. Samas igasuguste muude kõrvaliste ideede voog on minu tavapärase kohta metsik. Esialgu siis see projekt, mis töös on. Ma pole seda viimased paar päeva teha saanud, aga homme saab koolis viimane eksam tehtud (läheb kuidas läheb) ja siis annan tööle pihta. Võiks mainida, et esialgu on umbes üks kolmandik tehtud, vähemalt esialgsest plaanist, aga mul pidevalt tuleb uusi ideid pähe ja kõike tahaks ära ka kasutada. Lisaks peaks teisipäeval saama ka Võrru püsiühenduse. Lisaks isa ajab, et tahaks ka arvutit sinna, et ka tema ja ka ema saaks surfata. Noh PC'd ma küll ei osta vähemalt. Hetkel on plaan hankida kuskilt kasutatud iMac G4. Selle peaks saama umbes sama raha eest, kui Mac Mini, kui sinna juurde arvestada klaviatuuri, mälu, monitori, hiire ja ost. Ja olgem ausam, iMac on küll natuke suurem, aga väljanägemiselt tunduvalt seksikam.

Peale homset hakkab siis puhkus. Mis kestab umbes augustini, siis edasi töömõtetega. Jaanipäeva see aasta ka peame. Hetkel on kaks varianti kuhu minna. Mõlemad väga head. See tähendab hea seltskonnaga. Saslõkki ka tahaks, pole seda kaks aastat vist saanud. Grill-lihast on juba vägagi villand (kaasa arvatud kanast ja kalkunist). Kui kokandusest rääkida, siis ma katsetasin ükspäev ühte suppi sai päris hea. Muidu nagu supp ikka, kartul, porgand, kanaliha ja mingit külmutatud köögiviljade segu. Pärast kartulite, porgandite ja kana valmiskeetmist, aga valasin vee ära ja panin kookosepiima asemele, ajasin soojaks ja voila. Väga hea sai kusjuures ja tõdemus, et kookospiim on looduslik kõhulahtisus, ei pidanud seekord paika. Võimalik, et ma olen immuunne sellest, sest kookos on toitude ja shokolaadide sees üks mu vaieldamatult lemmiklisand, koos vaniljega. Mõlemad lõhnavad ka võrratult, lisaks maitsele.

Nüüd tagasi prooviülesandeid lahendama. Lõpp on küll vaevaline, aga väga ligidal selleks korraks.
Ben Kweller - Hospital Bed

Monday, June 13, 2005 

Keldris pimedas ja salaja

Mul on töös üks salajane projekt, mille ma tahaks lähiajal välja lasta. Kui aega on ja hästi läheb, siis äkki on lootust enne jaanipäeva seda näha. Esialgu ma ei tahaks mingit infot jagada, aga ma ise leian, et see idee on hea ja tööd selle kallal veel natuke (tegelt päris palju) vaja teha. Ütleme üheks vihjeks, et tegu on päris uudse asjaga (vähemalt Eestis) ja ma ei julge öelda, kas sealt midagi head ka välja tuleb või mitte. Igatahes, kui aeg on küps ma siin selle avalikustan, võibolla isegi kuskil mujal. Praegu aga on veel see päris poolik ja siin eksamite, koduste toimetuste ja väga aeglase internetiühenduse kiuste seda teen. Lisaks teen seda sellise programmiga, mida varem pole kunagi kasutanud, aga mis on iseenesest väga lihtne nagu Apple asjad ikka on.

Lisaks esitasin täna avalduse püsiühenduse saamiseks. Njah, Tartus on see juba ammu olemas, aga Võrus mitte. Eks näis, mis nad vastavad. Paar aastat tagasi, see polnud võimalik ja mu telefon on siiani analoogliinil. Et kui 0'i ette ei vali, siis pole sugugi vaja imestada, kui mingi tädi võtab toru ja vastab, et opiblokk kuuleb, ükskord keegi vastas isegi, et surnukuur. Kuna mu naabermaja on praktiliselt haigla ja mu telefoni liin on suure tõenäosusega tõmmatud samadest juhtmetest, siis pole siin midagi imestada. Palju ma seda tavatelefoni ikka kasutan. Kui Tartus helistavad vahel kauba pähemäärijad ja vanaema, siis võrus on sageli see mitu kuud tumm. Juhul kui vanaema või keegi väga vana tuttav ei helista. Aga jah, traadita ühendus tuleb kindlasti kui saab. Kuna maja ja õueala on suur siis oleks lahe kui see ka kõik ära kataks. Aga kõigepealt ikka üks asi korraga.

The Knack - My Sharona

Saturday, June 11, 2005 

Untitled



Täna on tegelikult päris igav päev. Ilm on nii nagu on, ei saja aga pilvitab ja tuuline ka. Siiski mul on tunne, et ma võtan auto ja panen mingile poole lambist ajama. Sõidaks natuke Lõuna-Eesti kuplite vahel. See on päris lõõgastav. Võtan äkki digika ka kaasa ja teen paar klõpsu. Munamäe torni, mis on nüüd lifti ja retaureeritud fassaadiga, tahaks ka näha, aga täna ei viitsi sinna ronida, kuna eile sai muru niitmise käigus liikuvad jäsemed päris ära väsitatud. Aga jah, õhtul äkki tuleb telekast midagi. Laupäeva õhtu üks toredamaid asju on see, et mingi poole kümne ajal õhtul algab ER ehk maakeeli Kiirabihaigla. See on üks väheseid sarju, mida ma teleka vahendusel vaatan, eriti nüüd kui CSI Las Vegas sai läbi ja näidatakse kordusosasi. Miami mulle ei meeldi. Ilmselt seal olevata näitlejate pärast, kuna Las Vegase omad on kuidagi ilusamad, sümpaatsemad ja naljakamad. Kuigi mulle Las Vegas ei meeldi. Kuigi ma seal käinud pole. Miami jättis ka suht kehva mulje ja seal olen ma käinud. Meeldejäävam osa Miamist ei ole seotud rannaga vaid hoopis majade katuse kõrgustel sõitev vaikne, ilma juhita rongilaadne asi. See oli lahe. Puhas ja korralik, lisaks sai linnast hea ülevaate. Miami ise oli jättis kesklinnas väga odava ja turuliku mulje, kus suurem osa oli müügil Adibase ja Readbook'i tossud, mida reeglina müüsid immigrandid kuskilt Kuubast või Puerto Rico'st. Muidugi see oli ainult linna üks osa ja ka nende seas oli korralikke asutusi, aga valdav enamus olid ikkagi need nõmedused.

Kui õhtul veel igav on, siis äkki tõstan oma toas mööblit ümber. Pole seda üle poole aasta teinud ja hakkab väike väsimus sellest peale tulema. Kindel on see, et voodi jääb vanale kohale ja pesukapp ka, millel on telekas peal. Muus osas saab lasta fantaasial lennata. Mingi kapi peaks ka ajakirjadest tühjaks tegema (mitte pornokatest, vaid vanadest Arvutimaailmadest, Exe'dest ja teistet sellistest. Need on nii vanad ja neis olevad reklaamid panevad naerma. Tol ajal müüdi 486 arvuteid, millest võimsamad olid 66MHz'i ja need maksid tohutult palju. Minu esimene korralik PC on ka umbes tollest ajast. See oli ka 486, 50MHz'i ja turbo nupp oli ka, millele vajutades läks arvuti isegi 16MHz'liseks. Praegu ajab selline asi muidugi muigama, aga ajad olid sellised. Aga esimene arvuti oli mingi isa läppar. Mingi 386 vist, halli ekraaniga. Järgmine oli Rohelise-musta ekraaniga Tandy, millesse käisid veel need suured 5 tollised disketid. Ega tollega muud teha polnudki, kui üks infospetsialistist sugulane pani tollel käima sellise võrratu mängu nagu Quest For Glory 2. See mäng oli tegija. Seal kogunes mu sõnavarasse palju ingliskeelseid sõnu, kui aus olla, siis tollal ma koolis veel inglise keelt ei õppinudki vist, sest mul hakkas see kuuendast klassist. Aga aastaid naabripoisiga klõbistamist ja vist vargaga me selle mängu lõpuni ka tegime. Lõpp läks kuidagi kiiresti, algus venis aga väga pikaks. Aga jah, vanad Sierra seiklusmängud olid tõelised tegijad. Nagu Hero's Quest'i sari, Leisure Suit Larry sari, King's Quest, jne. Vaatamata väga kehvale graafikale olid need tõelised maiuspalad, mis oma fantaasiarikka maailmaga ja väga kõva sisuga suutsid alati lummata ja arvuti küljes hoida. Inglise keele pärast oli neist kasu ka.

The Arcade Fire - Une Annee Sans Lumiere
Käivad kõlakad, et Arcade Fire laseb oma bändinimelise singi uuest välja, mis hoiab enda peal seitset lugu. See pole küll nii hea, kui nende plaat Funeral, aga siiski väga hea. Mu viimase aja kõige kuulatavam bänd. Neil on ka staaride seas päris mitmeid fänne. Näiteks Beck, David Bowie ja mõned veel.

Nüüd aga autosse ja ajama. Mulle meeldib sihitult ringi sõita.

Täiendus: Sihitult sõit lõppes sellega, et hakkas päris kõvasti sadama ja ei viitsinud autost välja vihma kätte pildistama minna. Siiski avastasin ühe mahajäätud tehasehoone, kuskil Võru külje all. Ühte kitse ka nägin ja üks koht kus mõtlesin klõpsu teha lõppes sellega, et seal oli migni pensionäride kokkutulek ja autot polnud kuhugi panna ja mulle tundus, et mind sinna eriti ei tahatud ka. Tühjade kätega lõppes see siis. Ma lootsin tegelt kuhugi Ruusmäe kanti jõuda, aga tänu ilmale ei hakanud minema. Teine kord siis.

Lisaks helistas onupoeg, kes kutsus oma pulma, mis kümnendal juulil pidavat toimuma. Järgmine nädal pidi ta mulle kutse ka tooma. Lahe. Pole ammu pulmas käinudki. Elus olen ainult korra, kui endine naabritüdruk abiellus ja see oli hästi tore üritus. Onupojast niipalju, et tegu on hästi toreda ja asjaliku inimesega ja sama võib ta pruudi kohta öelda.

Tuesday, June 07, 2005 

New pair of ears





Nüüd siis väike ülevaade mu uutest kõrvaklappidest. Tegu on siis lahtiste kõrvaklappidega, mis tehnikakaugematele inimestele tähendab seda, et sellega kuuleb ka väliskrõbinaid ja helisi, kui muusika just väga kõvasti pole. Samuti kostub heli ka kõrvaloljateni päris hästi. Ühesõnaga ei sobi need sellistele inimestele, kes öösiti kõvasti oma magava voodipartneri (juhul kui ta kurt pole) kõrval muusikat kuulata armastavad. Esimene reaktsioon oli mul vähemalt: hõuli kanõuli, nii kerged. Seda nad tõesti on, mu vanad sonyd olid oma kaks-kolm korda raskemad. Teiseks disain. Midagi nii lahedat ja retrolikku annab välja mõelda. Muidugi Grado kallimad mudelid nagu SR1 ja nii edasi on veel coolimad, aga jätkavad sama stiili. Kolmandaks on juhtme pikkus. See on ainuke negatiivne pool siin. Juhe võiks olla märkimisväärselt pikem. Praegu on silma järgi kuskil 1,5-2 meetrit. Võiks olla pikem, aga see pole üldse häiriv, kui just ei ole harjunud mööda tuba ringi käima. Ja nüüd kõige olulisem ehk heli kvaliteet. Sissemänguks pidi mingi 30 tundi olema. Ma pole veel nii palju neid kasutanud, ma arvan, et kuskil üle 20 tunni on praegu nad töös olnud, mis pole kahe päeva peale kokku sugugi halb tulemus. Kuulanud neid nii arvuti, iPod'i kui ka võimendi taga. Kvaliteet on super. Kusjuures osad mp3'd on suht kehvad, nendega saab aru. Varem pole nii palju krõbinaid ja mulinaid kuulnud. Aga need on madalama otsa mp3'del ka. Suurem osa on mul siiski AAC faile, mis on oma 128 kbps'ise kvaliteedi juures juba päris head. Võimendi taga sai muidugi tõsisema tulemuse, kus heli oli märkimisväärselt hea. Hetkel ei oska öelda, kas parem kui läbi kõlarite, kuna klappidega on see asi, et siin ei mängi nii olulist rolli sellised küsimused nagu kõlarite paigutus, ruumi akustiga jne. Aga jah, heli oli puhas, selge, bassid päris piisavad, eriti head olid aga keskmised ja kõrgemad helid. Märkasin päris huvitavaid detaile, mida varem pole tähele pannud. Näiteks ühe loo lõpus oli kuulda, et trummimängijal kukkusid loo lõpus pulgad käest maha. Mõnel lool oli väike stuudiokaja taga, mida varem pole samuti täheldanud, aga muutsid need lood kuidagi elvamaks ja tõi laulja pildi silma ette. Mis siis, et ma pole isegi selle laulja pilti kuskil näinud. Kokkuvõttes võib rahule jääda. Linnapeale ma nendega nagunii ei roni. Hind oli küll krõbe, üle 150 euro, aga nad olid seda väärt. USA'st oleks muidugi ka umbes 80-90 dollariga saanud, aga jah, siis oleks pidanud veel ootama ja ootama.

Tänane pommuudis oli siis see, et Apple WWDC konverentsil anti kinnitust, et siin nädala jagu ringlenud kuulujutud Apple üleminekust Inteli protsessoritele on tõsi. Aga esimesed pidid alles aasta pärast välja tulema ja kõik mudelid alles 2007. aasta lõpuks. Ausalt öeldes, mul on selles osas täitsa ükskõik, peaasi, et Apple ikka oma kena ja lihtsa operatsioonisüsteemiga jätkaks (mida ta ka teeb, kuna peale praegust Tiigrit tuleb järgmine kaslane ehk Leopard) ja oma disainiimedest ilusate toodete tegemist samuti unarusse ei jätaks. Jobs kinnitas, et seda kindlasti ka tehakse ja ma ei kahtle selles. Ainuke küsimus kerkis mul esile selles osas, et kas tulevikus võib siis igale PC'le, mis Inteli protsessorit omab Mac OS X'i peale lasta? Ja kas AMD'dele seda ka saab panna. Viimane on sellepärast, et mul vana arvuti on just AMD, mitte sellepärast, et AMD on kiirem kui Intel, sest intel sakib ja amd ruulib ja on võibolla paremini klokatavad ja siinikiirused on suuremad ja mida iganes. See kõik jätab mind külmaks. See on puhas kellel pikem ja kellel kiirem võrdlus, mis mulle sugugi midagi ei ütle, kuna ma ise mingeid benchmarke ja muid selliseid ei tee. Arvuti on siiski muude asjade jaoks mõeldud. Aga eks inimesi ole igasuguseid.

The Pogues - Summer In Siam

Sunday, June 05, 2005 

Ükskord Craig kakis kirikus, kõik jooksid välja, ainult pastor jäi, sest teda kaitses jumal

Mingist hästi imelikust mustade-huumori filmist (millest mina eriti aru ei saa) jäi selline naljakas fraas meelde. Teine hea koht oli see, kui mingi plaadipoe boss tuli oma roosast Cadillacist välja ja käis tagataustaks Bowie'i Fame, millel on eriti stiiline algus või selle kohta öeldakse intro vist. Homme saan kätte oma uued kõrvaklapid, mille üle on mul äärmiselt hea meel ja suur vajadus, kuna praegused on sellised, et iga poole minuti tagant pean juhet liigutama, et ka paremas klapist midagi üldse välja tuleks. Vanad raiped teised. Aga jah, uued on Grado SR80'd. Retrostiil on tagasi ja helikvaliteet pidavat olema parem kui 5000 taalasel (dollarilisel) stereosüsteemil. Eks näis siis, aga enne pidavat olema mingi 30 tundi sissemängimisvajadus, alles siis pidavat tõeline heli välja tulema. Seda ei pea muidugi iga kord enne kuulamist tegema, kõigest korra. Eks varsti tuleb nendest siis pikem revjüüv ka siia. Piltidega koos ilmselt.

Teiseks on hea uudis see, et poes on selline sokolaadi sort nagu Ritter Sport. Nüüd on neil kaks eriti head sokolaadi väljas, üks maasikatega ja teine mustikatega. Apelsiniga eriti hea ei ole. Nagu väike sõltuvus, samas see tõukas Bounty sõltuvuse ilmselt mõneks ajaks ära. Mul on väga ebatervislike asjade peale sõltuvus. Aga joomise peale ma oma tervist siiski ei kuluta ja ei hakka ka. Lisaks ostisin juurde ühe kuuekümnekohalise CD-riiuli. Nüüd on mul neid neli ja umbes 20 kohta on veel vaba. Samas on mul ports ka selliseid karpe, mis sinna ära ei mahu, aga nende jaoks on ka veel natuke ruumi.

Eile niitsin muru. Jälle ilus nüüd, mõneks ajaks. Kirsid ka veel õitsevad, õunapuudel ka mõned õied. Sirel on ka sinine, vähemalt üks põõsas kahest. Ning kohe lähevad ka sellised toredad põõsad nagu rododendrumid õide. Neid on mul päris mitu ja kõik eri värvi. Aga kõblata mulle ei meeldi, seepärast pole mul peenraid ka. Lisaks oli täna kohutavalt sääski ja muid kihulasi. See uudiste hoiatus, et Lätist saabub neid siia terve Moskva keskvaksali suuruse paviljoni jagu pidas vist paika.

Sleater-Kinney - Jumpers
Miks ma sellest bändist varem polnud kuulnud. Nende viimane album The Woods on metsikult hea, kui nii võib öelda. Kolm naist, kuskilt Ameerikamaalt ilmselt. Teevad natuke sellist marulisemat indie-rock'i. Jälle üks plaadisoov juures. Küll neid tekib kergesti.

Friday, June 03, 2005 

Come on, you sick f***

See käib sellise tegelase kohta, kelle ametiülesandeks on kõigile puru silma visata. Ma räägiks natuke tema nahaalsusest, mida ma viimased kolm nädalat olen pidanud kannatama. Jätkuvalt kuulan kuidas väljas öökullid uluvad ja ööbikud siristavad. Tegelt mitte, kuna mu kõrvad on kaetud tehislike klappidega, mis on juhtmega ühendatud, kas arvuti, playeri või mingi muu asja külge. Väljas on mõnusalt pime. Ma siiralt viimasel ajal kadestan, et ma kuskil sellises kohas ei ela, kus on polaarööd. Ma olen täiesti ööinimene. Siis kui kõik teised magavad, valitseb teatav rahu ja õhus on salapära. Mulle meeldib pimedus. Poleks osanud arvatagi, et kunagi ei saanud ma enne magama jääda, kui vähemalt esikus tuli põleb. See komme on meile mõnele peres ka külge jäänud. Vaatamata elektrihinna tugevatele kasvudele, armastab mu ema ikkagi päise päeva ajal lampe põletada ja mida rohkem seda uhkem. Tavaliselt siis kui klappides on migni eriti hea lugu - ta tuleb. Nägu higist säramas ja hindeldades ütleb, et jõudsid ikka ära oodata. Täielik debiil. Mis mul üle jääb. Võibolla tuleks ta kiiremini, kui mul siin trammiteed või monorelsid maas oleks. Neid aga pole. Seega pean iga kord ta nõmedaid vabandusi kuulma. Siis kui ta lahkub ja ta töö saab tehtud on väljas juba piisavalt valge, et Postimehe pealkirjad ära lugeda. Jutt käib muidugi Unematist. Täna pole enam vaja eriti üle tunni oodata, kuna kell on juba kolm öösel. Tavaliselt ma uinud mingi 4 või pool viis. Kui see kuramuse suvine pööripäev ära oleks, läheks paremaks ja varem pimedaks. Mulle tõesti ei meeldi kui kogu aeg valge on. Piisaks mingi 8-10 tundi päevas. Praegu on pime kuskil kuus tundi kõigest.

Vanematel oli täna hea tüng. Sõitsid Helsingisse, maabusid hotelli, magasid natuke, võtsid takso, sõitsid Hartwall Areenasse, et kaeda bimbomagnetist lauljat Rod Stewart'it. Jõudsid kohale, aga kontserti polnudki, kuna kärehääl olevat haige ja oma tuuri ära jätnud või edasi tõuganud. Muidugi see oli ette teatatud ja kohalikud olid targemad, aga mingist Eesti provintsist tulevad inimesed seda infot polnud kuskilt omandanud. Aga Soome on ka tore. Isa viimase kuu reisimarsruut on tihe. Alles tulid Madeiralt, eelmine nädal tuli Saksamaalt, praegu Soomes ja järgmine nädal Peterburgi. Mu isa on tõeline metropoliit. Erilist vahet pole, et ta ingliskeeles oskab öelda ainult: tu biirs, pliis (tõlkes: kaks õlut, palun). Samas kõik oma asjad saab ta aetud. Venekeelt jagab ta hästi ja vene kanaleid vaatab ta nagu hull. Seal võib ükskõik mis saade käija. Mul on tunne, et ta ainult neid vene keele pärast vaatabki. Ükski normaalne inimene ei vaata venekeelset Ricky Lake'i show'd või seda kuidas kaks Krasnojarski pirukatädi omavahel mõõtu võtavad, oma suured rippuvad rinnad üle õle viskavad ja karjuvad üksteise võidu. Ärge minu käest küsiga millest, ma ei oska vene keelt nii hästi ja mulle see keel üldse ei meeldi ka. See on nii vali, raske ja ropp keel. Muudkui karjuvad seal telekas. Tänaval ka muidugi.

Joan of Arc - Osmosis Doesn't Work

Thursday, June 02, 2005 

Please allow me to introduce myself, I'm a man of wealth and taste



Homme on üks nõme eksam. Ta poleks muidu nii nõme, aga seal on sees üks äärmiselt nõme osa. Mingid simpleksmeetodid. Uuh, ma tegelikult ei vaja sellist kräppi. Järjekordselt tunnen, et olen vales teaduskonnas, kuna teha on jäänud väga vähe, pole mõtet vahetama hakata. Pealegi minu suuremaid huvialasi vist kohalikul teadusmaastikul ei õpetatagi. OK, reklaamindus küll, Tallinnas. Seda oleks tahtnud ja käisin kunagi isegi pabereid sinna viimas, aga ei saanud. Muusikakriitikuks vist õppida ei saa. Albumikomponeerijaks ka mitte. See rohkem individuaalsete teadmiste kogumise ja talletamise tulemus. Kunagi tahan selles valdkonnas natuke ka talda kinnitada. Vaevalt, et kuskil kohalike lehteda kultuurilisas mind vajatakse. Enne peaks õppima kodulehekülje tegemist jne. Mul natuke ideid on, mille jätan enda teada, sest tänapäeval on just idee see mis kõige enam maksab. Suure mõtlemise peale tekkis veel üks dream-job juurde. Nimelt võiks ma omada sellist mõnusat kontsertmaja. Ütleme, et sellise Vanemuise väikse maja suurusest enam-vähem piisaks. Ma teeks seal päris huvitavaid etteasteid, selliste huvitavate artistide poolt, keda suurem osa ei tea. See looks sellise maine ka, et sinna sellised niisama huilgajad ja segajad ei tulekski, mis teeks esineja, kuulajate ja korraldajate elu lihtsamaks. See pole projekt, mida üksi teha suudaks. Keegi kampa tahab lüüa või mind kampa võtta, andke aga teada. Ainuke jama on see, et mul pole mingeid sidemeid välismaiste esinejate, mänendseride ja teiste tegelastega. Samas ma usun, et selle jaoks on olemas ka rahvusvahelised agentuurid, kes läbirääkimisi ja kontakte loovad.

Täna vedeles laual mingi eriti nõme kollane ajakiri, mida Just'i nime all tuntakse. Seal on küll eriti ebapädevad inimesed tööl. Automarke ei tunne see kirjutaja küll mitte. Mõned näited: Jeep tutvustas uut Grand Cherokeed. Oli pilt ja jutt. Kui aus olla, siis pildid oli tavaline ja minu meelest ilusam Cherokee (numbrimärgil olev nimi kinnitas ka seda). Grand Cherokee pole ümarguste tuledaga ja on suurem ka. Siis oli mingi pilt, kus oli tekst, et Jessica Simpson tangib oma Range Roverit. OK, minu meelest oli see Simpson blond, aga pildil oli mingi mustapeaga naine ja tankis Volkswageni põrnikat. Enam ma seda ajakirja ei loe. Mul natuke häbi, et mu ema seda ostab ja seetõttu mulle ta ka näppu jäi.

Pildil aga Keiko Agena. Näitlejanna. Filmides teda näinud pole ja ilmselt on neid ka väga vähe. Mängib Gilmore'i tüdrukutes ühe peategelase parimat sõbrannat. Miks ta pilt siin on? Esiteks on ta äärmiselt huvitava väljanägemisena. Jajah, sellised aasiapäritolu naised on kohati mu suur nõrkus. Teiseks tema mängitav tegelane oleks reaalses elus eksisteerivana ilmselt mu hingesugulane. Eriti just muusikalise osa pealt. Kindlasti ta jagaks sellest valdkonnast minust rohkem, mis iseenesest on juba kõva tulemus. Kolmandaks, ta mängib trumme. Nii seriaalis, kuid kuulduste järgi olevat see tal ka reaalses elus uus hobi. Ma tahaks ka. Peale trummide tahaks ma kangesti osata mängida ka tsellot, siis näiteks saksofon'i ja loomulikult ka kitarri (mida ma hästi-hästi-hästi natuke ka oskan). Aga jah, ühes esimese hooaja sarjas läks ta kohtama mingi mökuga, kes ei jaganud muusikast maad ja ilma, aga tal olid ilusad juuksed (mul on ka, veel - suguvõsa pärilik kiilaspäisus on mul ka geenides mingil kujul siiski olemas, kui ema ei tee üllatust ja ei ütle, et ma adobteeritud olen). Aga jah, ta rääkis selle mökuga, et mida sa arvad Velvet Underground'ist, kas sa Nico'st oled midagi kuulnud ja kas sa ei arva, et Foo Fighters'i Everlong on akustilises varjandis parem kui originaalis (mida ta kindla peale ka on), jne. Ma oleks talle vastanud, et hell yeah ja sinna otsa midagi eriti armsat ja meeldejäävat ning oleks siiamaani õnnelikud. Aga vahel on elu ebaõiglane. Kuna mina olen pärit endisest Nõukogude Liidu äärealalt ja esimese välismaise muusikaannuse sain alles 1980'ndate viimasel aastal, kui meile telekasse äkki MTV (siis ta polnud selline reklaami ja saastakanal nagu praegu), mille tolle aja videod ja kõvemad lood on mul siiani meeles. Temake on pärit aga Hawaii'lt, kes kolis teismeea lõpupoole Los Angeles'e. Vahel on unistused ilusad. Nüüd aga taas simpleksmeetodite kallale ja kõdunud lahendeid avastama. Ärge küsige, mis need on. Aga kui huvi on, siis on need sellised asjad kus lahendeid on vähem kui m+n-1.

Muusikaotsingu poolest on ka edukas aeg olnud. Ilmselt vaja suveks väike reserv koguda.
The Magic Numbers - Hymn For Her
Seda bändi ootab ka suur tulevik. Enne peab aga neil debüütalbum välja tulema, aga see on väga hea ja vajab kindlasti omandamist.