« Home | Pöörakem nüüd pilgud itta » | Kiisu, kiisu, nii armas! » | Instant pleasure » | 41% on täis elurõõmu » | Once upon a time ... » | Neoonist linn » | California Stars » | Riisi kellegile? » | Uhkus ajab upakile » | Kui ma oleks härripotter, siis mu elu ei tundukski... » 

Thursday, May 05, 2005 

Free Willy is back



Eile viibisin siis järjekordselt pimedas ruumis, kus on kardinad millegipärast, aga ekraani külgedel. Samuti on siis seal ekraan ja ka ruumiline helisüsteem. Kino nime all tuntakse seda kohta paremini. Filmiks oli siis juba varasemalt nähtud The Life Aquatic With Steve Zissou. See on ka viimasel ajal üks märkimisväärseid häid filme nagunii ja DVD tuleb ka kunagi kindlasti. Ma ilmselt ei valeta, kui ütlen, et see on Wes Anderson'i parimaid filme. Kuigi The Royal Tenenbaums ja Rushmore väärivad samuti kiitust. Kuigi need ei pruugi igaühele olla. Lisaks ühendab neid kõiki kolme peategelane, kes küll kahes esimeses filmis oli pigem kõrvalosalise rollis, Tenenbaums'is veel suhteliselt väikses osas, aga siiski. Bill Murray. Üks viimase aja lemmikuid. Kuigi enne Lost In Translation'it oli ta juba hea, aga peale seda nii-öelda latt tõusis. Vanasti ajasin ma teda pidevalt sassi teise mehega, kelle nimi on James Belushi. Aga eks nad mõlemad Saturday Night Live'is ka olid ja päris ammu juba. Aga Anderson'i filme ühendab veel üks asi, nimelt muusika (eriti peab rõhutama sellist meest nagu Mark Mothersbaugh, kes kuulus või kuulub ka sellisesse bändi nagu Devo). Zissou's loomulikult tuleb kulpi tõsta vanameistrist geeniusele ja ühele mu lemmikule ehk David Bowie'le. Ta on siin esindatud päris palju, suuremal määral muidugi portugalikeelse Seu Jorge suu ja kitarri läbi. Samas ka teda ennast kuuleb paar korda laulmas. Lisaks kuuleb filmis veel vana head Iggy & The Stooges'i, Sigur Ros'i, Joan Baez'i ja nii mõndagi artisti veel. Mulle meeldivad sageli filmid, kus on hea muusika. Või on see kokkusattumus? Film ise oli hea, veel parem kui esmakordselt vaadates. Väga imeliku huumoriga ja eriskummalise miljööga. Mi laiki.

Ootamatult sain eelmise ja selle nädala jooksul kätte ka kaks netipoodidest tellitud plaati. Rufus'e Want Two (koos boonus-DVD'ga). Plaat on hea. Kuigi lugude poolest meeldib mulle Want One rohkem. DVD sisaldab endas kontserti San Francisco's. Kuram küll, et ma seitsmendal mail teda Rootsi vaatama ei saa minna. Teine plaat oli eksootilisem. Jaapanist. Üks eelmise aasta suurimaid lemmikuid. Yuu esitajaks või pikemalt siis Nakashima (või oli Nakashimi) Yumi. See kaunis neidis lööb kaasa ka sellises jaapanlaste punk-rock bändis nagu Go!Go! 7188. Plaat ise on hea, olgu sõnadest suurt ei mõika. DVD oli ka sellega kaasas, kus oli kahe-kolme loo videod ja mingi imelik, kuid päris kunstipärane ja kohe eriti terava ja selge pildiga lisafilm. Plaat ise näga välja väga omapärane ja nii teistmoodi kui olla saab. Ümbris oli juba selline, millist Euroopas või USAs vaevalt leiab. Lisaks väga ilusad pildid voldikul, üks eriti magus maasikatoidu retsept ja natuke veel nänni. Vahel ma kohe kahetsen, et ma särtsakas ja stiilne jaapani noormees pole. Nii idamaa ilu pärast võiks seda ju olla (pean silmas osasi naisi sealt).

Lisaks veel ühest filmist, kuna ETV alustas idamaiste filmide mingi sarjaga. Järgmine nädal on Samaaria tüdruk näiteks, mida tahaks vaadata. See nädal oli Zatoichi - pime samurai, mis oli hea. Kuigi praegu lugesin, et tegu oli 2003. aasta filmiga, siis filmi jälgides jäi mulje, et see on mingi 1970'ndate või isegi vanem film. Kuidagi värvitu ja ebakaasaegne tundus. Film ise oli samas väga hea. Mõnusat lõikumist oli seal (inimeste peal), mille peale isegi Zorro kahvatuks, kuna nad võiks selle peale kaklema minna, et mõlemad osavad slaiserid ja mõlemi nimi algab siseva Z'ga. Njaa. Lisaks sai arvutisse hangitud legendaarne animelklassika ehk Akira. Eks lähipäeval viskan ka sellele terava pilgu peale. Viimane analoogne asi oli eelmisel aastal valminud Appleseed, mis mulle igatahes meeldis. Kuigi ma pole eriti pädev anime vallas. Kunagi kui aega rohkem, sooviks süveneda ka Cowboy Bebop'idesse. Praegu pole selleks eriti aega, aga suvi varasti tulemas.

Muusikaks, aga Philip Glass'i Koyaanisqatsi soundtrack. Ka see film on kavas lähiajal vaadatud saada. Soundtrack ise on hea, ei oskagi midagi eriti sealt välja tuua. Äkki siis nimilugu ise.