« Home | Riisi kellegile? » | Uhkus ajab upakile » | Kui ma oleks härripotter, siis mu elu ei tundukski... » | Preemiaks » | Oh, kallis Ester, kallis ära löö mind .... » | Nii ei saa » | Six Days At The Bottom Of The Ocean » | Indiaanipealik tõstis parema käe ja ütles "Hau!" n... » | Sa kuramus! » | Podcast » 

Tuesday, April 19, 2005 

California Stars



Tavaliselt on nii, et kodus olles unistab inimene kuldsetest California päikseloojangutest ja taevasinisest ookeanist. Samas, kui inimene istubki unistatud situatsioonis ja naudib oma unistust, siis tahes-tahtmata tekib mõte, et tegelikult ka meie kodumaa on ilus oma metsade, jahedate, kuid valgete suveöödega ja laulvate lindude, siristavate rohutirtusude ja krooksuvate konnadega. Samas on nii meri kui ookean selline, et seda jälgides kaovad absoluutselt igasugused muremõtted ja muud probleemid. Ma võin tundide viisi istuda rannikul ja jälgida lainete randaloksumist ja kuulata nende kohinat. Võibolla on asi ka selles, et kuna ma ise mere ääres ei ela ja sinna ka väga tihti ei satu, siis ma oskan sellest lugu pidada. Kui seda saaks iga päev teha, siis ma suure tõenäosusega seda harvaesinevat luksust nii palju ei naudiks. Samas mere ja ookeani ääres on õhk kuidagi teistsugune. Natuke kergem ja soolasem. Eriti on meeles külaskäik Barcelonasse, kus see Vahemereõhk oli niivõrd kerge ja magus, kuigi linn ise on ju suur ja ega seal see õhupuhtus kõige parem pole. Samas ka karget Eestimaist pakast naudin. Siis on õhk kuidagi raske ja seda peab vähehaaval sisse hingama. Kuna tulemas on kevad ja suvi, siis kaks parimat tunnet nendel hooaegadel on need, kui kevadel puud lehte lähevad ja õhku tekib teatav värskus. Absoluutne tunne on aga palaval suveilmal, kui taevas on tumedad pilved ja õhk täis pinget. Kohe hakkab vihma sadama ja kõvasti (suure tõenäosusega koos pikselöökidega) ja kui see vihm läbi on, siis on lausa vapustav värskus. Häbi öelda, aga see on mu suvine lemmikilm, mitte 30 kraadine ilma pilvedeta palavus, kus isegi kõige külmemas kohas higi lippab.

Kuna oma igapäevaelust pole eriti midagi rääkida, siis laseks samas suunas edasi nagu enne. Muusikast jällegi. Seda ei esine just sageli, et mingi laul niivõrd meeldib, et selle kuulmine lausa füüsiliselt tunda annab. Teate küll seda tunnet, kus külm judin jookseb üle selja ja kananahk tekib ihule. Kui ma pean rääkima enda sellistest kogemustest, siis neid olukordi on olnud päris palju. See tunne tekib reeglina ainult siis, kui ma esimest korda lugu kuulan ja see jätab uskumatu mälestuse. Hilisemal kuulamisel seda enam ei juhtu. Huvitav on see seetõttu, et tavaliselt ma kuulan muusika juures laulja häält ja muusikaviisi. Kui nende koosmõju on hea, siis tekib erutus. Laulude sõnumi kallale asun ma tavaliselt alles siis, kui lugu olen juba mitu korda kuulnud. See teeb kuidagi sõnade järgimise kergemaks, kuna taust on juba tuttav. Sellest järeldades võin ma naudingu saada ka sellisest laulust, kus alguses lõpuni keegi laulab järgnevalt: nananaa jeejee jee, ou jeee, nananaa dubidubiduu. Kui nüüd järele mõelda, siis naislauljate poolt lauldud lood on seda tunnet rohkem esile toonud. Võimalik, et see on seotud sellega, et ma olen ise mees või hoopis seetõttu, et sellised kõrgemte häälte meeldivus on mu geenidesse sisse kodeeritud. Seda asja võiks päris põhjalikult kunagi uurida. Muusikateraapiaga tegelevad onud-tädid oskavad seda ilmselt päris hästi ära seletada, aga kuna valdkond on huvitav ja mõnus, siis äkki peaks seda üritama oma jõududega uurida, sest siis saab asjast ikka paremini aru, kui selle lõpuks selgeks saab. Peaks uurima muusika mõjust inimese organismile ja muusikateraapia raamatuid raamatupoodidest uurima. Eestist vaevalt neid leiab, aga siinkohal tuleb appi sõber Amazon. Kui suvel puhkus on, siis selle teema ma võtan päevakorda vähemalt. Siis panen oma blogile musa taha ja ma hakkan nende väheste lugejate tuju muutma oma tahtmise järgi. Kurvaks ma kedagi ei tee, sest see ei ole lihtsalt kasulik.

Martha Wainwright - Bloody Mother Fucking Asshole
Vaatamata päris ropule pealkirjale on tegu päris ilusa looga. Martha on siis Rufuse õde, kellelt hiljaaegu ilmus ka debüütalbum, mis on samuti väga hea. Antud lugu, aga pärineb samanimelise singli pealt ja täispikal plaadil seda pole.