« Home | Once upon a time ... » | Neoonist linn » | California Stars » | Riisi kellegile? » | Uhkus ajab upakile » | Kui ma oleks härripotter, siis mu elu ei tundukski... » | Preemiaks » | Oh, kallis Ester, kallis ära löö mind .... » | Nii ei saa » | Six Days At The Bottom Of The Ocean » 

Wednesday, April 27, 2005 

41% on täis elurõõmu



Viimasel ajal on olnud päris igav ja üksluine elu. Mis ilmselt varsti õnneks muutub. Ülejärgmisel nädalavahetusel pidi korraks koju tulema ka sõber Soomest, keda viimati nägin esimesel jaanuaril (vist, sest pole enam mälu see mis ta vanasti oli). Tore igatahes. Kui veel väljas ka sellist ilma jätkuks nagu täna. Ma vaimusilmas näen juba ette, kuidas ma kiikuval lamamistoolil värskes õhus vesipiipu popsutan ja muusikat ja linnulaulu vaheldumisi kuulan. Eks näis kas volbirööl ka lõket teha viitsin. Tegelt isegi päris võiks. Prahti leiab koduümbert metsa alt kõvasti, kuna talvise tormiga on nii mõnigi puu ümber kukkunud. Peaks need nagu ära koristama, samas ei riiva nad niisama ka eriti silma. Kui siis kaugemad puud, mille kallale nii eriti ei julge minna ka, kuna ilmselt ka naabrid nende peale hammast ihuvad. Puiduärimehed vaevalt, sest puud on igast metalli täis millegipärast. Isa kunagi kaks puud viis ja seepeale öeldi, et ärge enam tooge, meil läks kaks saagi katki tänu teile. Aga jah, parem ongi kui puud metsa jäävad ja loodus võidab.

Tom Waits - I Wish I Was In New Orleans
Päriselt ka sooviks sinna. Kasvõi korra. See ei pea juhtuma Mardi Gras'i ajal. Tahaks lihtsalt näha sealset eluolu, voodoo mõjutusi, kindlalt külastada legendaarset surnuaeda ja kuulata head blues'i kuskil välikohvikus õhtustades. Pisikeseks õnneks pole palju vajagi.