« Home | Sa kuramus! » | Podcast » | Gran Turismo 4 » | Juuksurisse! Kiire! » | Muutused pole alati head » | Naistepäev » | Capital City » | The Vaclav Havels » | Ande avastus » | Out Of Limits » 

Tuesday, March 29, 2005 

Indiaanipealik tõstis parema käe ja ütles "Hau!" ning ulatas piibu järgmisele

Mul on nüüd vesipiip. Õigemini oli juba eile, täna sain esimest korda proovida, kuna ostsin kolme sorti tubakat ja ka süsi (viimast küll ühte sorti). Igatahes oli hea ja lõpupoole peale võimsamaid tossuammutusi läks peas mingi asi natuke krudisema. See läks aga mingi peale tunnikest pikutamist ära. Piparmündi oma tegi seest päris värskeks. Aga piip ise on mingi eriti uhke. Mitte just see kõige suurem, aga parajalt suur ikkagi. Tahaks öelda puhtast kullast kaunistustega, aga ei leidnud kuskilt kullaproovi ja kohver, kuhu asi sisse käib on kevad-suve moehooaja trend. Üks isa sõber Dubaist tõi ja kahtlen, et see oli kõige kallim, mis ta leidis. Aga ma ei kurda. Võrus peaks sõbrad ka ringi peale võtma ja vaatama, et kes meist mittesuitsetajatest kõige kiiremini suitsurõngaid tegema õpib.

Täna linna peal ühes pargis silma selline asi, et kõrvus käis parajasti Yeah Yeah Yeahs'i lugu Man ja üks mees, selline asotsioolse olekuga lõi pingil istudes käega täiesti täpselt takti kaasa. Tema ju muusikat ei kuulnud, aga äkki ta laulu teadis. Käimas oli just selline rida veel, et "I got a man who makes me wanna kill". Ju me siis sarimõrvarliku pilguga vaatasime üksteist kui potensiaalseid tapjaid. Mul on vahel hea fantaasia.

Siis käis kuskilt kõlakas läbi, et mai lõpul tuleb äkki Franz Ferdinand Eestisse kontserdit andma. Ma siiani arvasin, et selles osas võib Eesti suu puhtaks pühkida, aga imesi juhtub. Tegu pole just mu vaieldamatu lemmikuga, aga nende plaat on hea. Paremini eelistaks The White Stripes'i või isegi Hot Hot Heat'i, aga ka Franz on nendega suhteliselt sarnane ja nende Michael ja Take Me Out on ju ikkagi mu listis viietärniga hinnatud lood. Ütleme, et see kontsert oleks paras tempting. Imre Kose oleks praegu mu üle uhke, kuna temale meeldib oma sõavõttudes kasutada ingliskeelseid ättatsmente ja siis serveerida neid oma laia naeratusega. Tegel ta on andekas ja kokandus on mõnus ala. Mulle meeldib ja ma vaatasin isegi ta saateid päris isukalt.

Muusika poole pealt aga
The Marys - The Day Roy Orbison Died
Kes ütles, et kantri on jama. Kohati on päris hea, Johnny Cash näiteks ja selline kantri ja ma ei teagi mis hullu stiili segajad sellisest kollektiivist nagu Southern Culture On The Skids. Viimane keeraks mõne looga isegi Powerhit raadio fännidel katuse ära. Ma ilmselt liialdan, aga ma olen kindel, et neist raadiokuulajatest 100% ei ole sellist bändi kuulnudki. Aga jah, see Roy Orbisoni surmalugu on hea, kaasahaarav ja kasutades tänaste teismelist lemmilauset, siis sellel on ka sisu. Muidugi ega ei maksa loota, et kõik ka Roy Orbisoni teavad, aga proovida tasub. Pretty Woman'i lugu teavad ilmselt kõik, siis seda Roy lauliski.