« Home | II klass daamilindiga » | Post-rock ja neo-punk » | Siin Tallinn, täna viin on kallim, siin Soome, tän... » | Veel kaks nominenti » | The Aviator » | Poster » | Liiga kange uneliiv » | Are you awake? » | Oraalselt tubli » | Lihtsalt masendav » 

Thursday, February 10, 2005 

Ebatõenäoliselt laekuvad arved

Tänane päev hakkas ammu. Olin pool üheks juba koolis. Tubli nagu ma vahel olen. Siiski ka kurb moment. Nimelt on viimasel ajal mu maja juurde sattunud kaks kodutut kassi. Muidu ma neist eriti välja ei teinud, aga kui endal juba kass on, siis teeb meele mõruks ikka. Pealegi on need kassid erinevad tavalistest hulkuritest. Esiteks nad tahavad inimeste seltskonda. Nad lausa nuruvad, et neid endaga kaasa võetaks. Proovivad igat pidi inimestele meeldida. Kurb kogemus on see, et mul on tunne, et nad on hiljuti kodutuks jäänud ja nad nii väga ka ei soovi seda olla. Külmadel hommikutel magavad nad kahekesi üksteisi kaisus, et soojem oleks. See on nii kurb vaatepilt. Ma isegi vahel õhtuti meenutan neid. Samas süüa ei taha neile viia, kuna see võib siia tuua veel teisigi kodutuid kasse. Välja näevad kenad. Üks selline mõnus ja paks kodukootud ja äärmiselt sõbralik. Teine must, keda näeb harvem. Ma väga tahaks loota, et keegi nad endale võtab. Kui kellegil tekkis huvi, siis Tartus Fortuuna tänava alguse majade kandis nad pesitsevad. Ma olen ühte salaja koridori ka sisse lubanud, sooja. Loodan, et teised majaelanikud siin ei loe ja viha välja ei vala, aga ma tõesti ei suutnud.

Täna tegi rõõmu ka see, et selle jubeda juura-aine, mis esmaspäeval olin, sain ka läbi ime tehtud. Homme veel üks. Õhh. Lisaks kolmapäevaks uurimustöö vaja esitada. Ma pean veel väga palju vaeva sellega nägema. Ei taha möeldagi, aga nädalavahetus on sellega kindlustatud ja nädala algus samuti. Õnneks muus mõttes pole väga kiire. Aga koolist on väga siiber ees küll.

Täna käis ka külas endine naabritüdruk oma lapsega. Esimesega olime lapsepõlves päris lahutamatud kujud, lisaks veel tema vend ja minu vend. Koos sai meil palju nalja ja lapsepõlvest on mul ainult soojad mälestused. Ma olin päris õnnelik siis. Vähemalt õnnelikum kui lähiajal olen olnud. Aga tollal oli stress ka tundmatu haigus.

Mööda ei saa ka sellest, et täna nägin sellist väga head filmi nagu The Life Aquatic With Steve Zissou. See oli ka viimase aja üks suuri ootusi ja ootused ta ka täitis. Listis tuleb järjekordne linnuke ette tõmmata filmile, mille DVD'd ma tulevikus kindlasti omada tahan.

David Bowie - Starman
Filmis kõlas see hispaaniakeelselt, mitte küll Bowie esituses, aga sama mõnusalt. Lisaks sellele ka ports teisi Bowie lugusi hispaaniakeeles.