Sunday, February 27, 2005 

Out Of Limits

Väljas on maru ilusad talveilmad. On külm, päikseline ja ka lund sajab vahel. Siiski on päevad juba tükkmaad pikemad, sest kell kuus õhtul on veel päris valge. Kevade ilmingud siis, aga märts ka kohe käes. Vabariigi aastapäev peetud ja puha. Tegelikult ma eriti ei tähistanudki, aga viimasel ajal on isu päris suur olnud, mistõttu oma paar kilo rohkem kaalun, kui võiks. See nädal tuleb söömist piirata. Õuna ja veedieedile minna siis. Kahju, mul on viimasel ajal maru hästi kokkamine hakanud välja tulema. Ilmselt ka see üks põhjus. Peale selle olen ma kuhugi kapitaalselt ära kaotanud oma passi, kus mu piimavurrudega larhv vastu vaatab. Oh öudust, ma olin siis vast 14 või 15 ja nii koleda passipildiga võiks kuskilt konkursil osaleda. The ugliest passport pictures või midagi sarnast. Kusjuures paljud tollitöötajad on toda pilti ja mu reaalselt ninaesist päris pikka aega võrrlenud. Aga jah, pass on kadunud vähemalt ja mul oleks seda just vaja. Peab vist ID kaardi tegema, aga sellega läheks vist oma 30 päeva ära.

Täna öösel on siis ka Oscari jagamise öö. Ma mõtlesin, et paneks siia oma ennustused kirja, pärast saab mu mustlaskunsti selle järgi hinnata. Et kui 100% täppi panen, siis läheb kaardiennustajal Rosetal halvasti. Siin see oleks vähemalt:
1. Parim film - Million Dollar Baby
2. Parim meespeaosatäitja - Jamie Foxx
3. Parim naispeaosatäitja - Hilary Swank
4. Parim meeskõrvalosa - Morgan Freeman
5. Parim naiskõrvalosa - Cate Blanchett
6. Parim animafilm - The Incredibles
7. Parimad visuaalefektid - I, Robot
8. Parim directing - The Aviator
9. Kostüümiauhind - Finding Neverland
10. Parim filmilaul - Accidentaly In Love (Shrek 2'st)
11. Parim võõrkeelne film - Yesterday (lambist, pole ühtegi neist näinud)
12. Art Direction - Finding Neverland
13. Cinematography - The Aviator
14. Original Screenplay - Eternal Sunshine Of The Spotless Mind
15. Adapted Screenplay - Sideways
Aitab kah.

Kui 15'st 10 täppi läheb, olen ma päris tubli, aga eks see homme selgub. Kõhutunde järgi siiski pandud enamus.

Le Tigre - After Dark
Päris huvitav ansambel. Kahe naisolevuse ja mingi eriti nerdiliku välimusega noormehega. Aga musa on hea, meenutades kohati Ladytron'i. Kuigi naislaulja hääl on hoopis teistsugune. Ma olen isegi nende plaati meie plaadipoodides näinud. Peab uurima, äkki kunagi tuleb ära osta. See jääb päris silma, kuna ta on päris roosat värvi, aga ta ei asu ju babe's section'i all.

Wednesday, February 23, 2005 

Kommunaalmaja kolmandast korterist kostus karjeid...

Mu lootused pole veel kustunud, seoses sellega, et äkki kolksatab veel postkasti paberivoldik, millega kutsutakse mind iga aastasele moerallile ehk maakeeli öeldes presidendi vastuvõtule. Ma tahaks minna, mul on isegi üks ülikond olemas juba mitmendat aastat. Seljas on olnud kolm korda, millest kaks on olnud matused. Aga ta on mulle veel paras. Pealegi nägevat ma selles päris stailish välja. Kuigi pintsaklipslase mängimine pole just üks mu suurimaid unistusi. Igatahes kui ma selle kutse saan, siis presidendipaari kätt surudes oleks kolm lauset valmis mõeldud, millega esipaari üllatada:
1. Kuidas kulgeb, Arnold?
2. Me kohtume taas, kulla Ingrid? (väike vale muidugi, kui just Pärnu Port Arthuri kaubamaja nukuriiete müügileti daam pole just meie kulla presidendiprõua - hämmastav sarnasus, vähemalt kaks suve tagasi)
3. Thank You! - tuleb ka presidendi taga seisvale tõlgile natuke tööd anda;)
Samas ootan, et Juhan Parts tuleks oma kassiga, oleks ka minu kassil huvitavam seda balli vaadata. Kui kutse saan, siis võiks keegi kaasa ka tulla. Kindel löök oleks mingi endise kolhoosiesimehe tütrega.

Täna vaatasin vaba aja tõttu järjest kahte saadet. Esimene oli Totaalne muutumine, kus mingeid Burgerimaa naisolevusi nii-öelda plastiliselt ilusamaks tehti. Mul pole plastoperatsioonide vastu midagi, kui seda tehakse häda korral (näiteks peale naiste rinnavähi eemaldamist, suurte armide kaotamiseks, vms.). Niisama organite suurendamine, silumine ja naha kõrvade taha vedamine ei tee inimest ilusamaks. Aga mida öelda saate kohta? Rohkem ma seda ei vaata, kuigi Kodu eri saadet olen vahel sattunud vaatama. Seal saab iga raibe endale plasmateleka, luksusliku sisustuse ja mingi eriti utoopilise tagaaia, kus on oja ja kalad sees (nagunii peale kahte nädalat on neil kõhud taeva poole) ja nädal hiljem naabrimehed getodest plasma ära viinud. Aga jah, kokkuvõttes iseloomustab neid saateid see, et "Oh my god!" - seda väljendit kuuleb seal rohkem kui fuck'i kolmekümnes Hollywood'i actionfilmis kokku. Peale seda hakkas Nõrgim lüli, mis oli nii nüri saade, kuna seal osalejad olid kapitaalselt lollid. Võitjaks oh üllatust, sai Baari-Kristjan. Ma Baari ei vaadanud, aga mingi imelik lurdo ta oli. Võidusumma 5000 näitab eriti, et helgemad pead olid puhkusel. Nii palju siis telesaadetest.

Lõpetuseks nagu ikka muusikat.
Bloc Party - Banquet
Niipalju veel, et lähiajal on plaan alustada siin uue muusikaalase pisiuurimusega, mis koondab siis endas kindlat teemat ja sellega seonduvat muusikat, esitajat, vms. Esimene plaan on seotud lennukite, lennujaamade ja lendamisega (tehnilisel tasemel, mitte looduslikul). Enne pean veel natuke materjali otsima ja siis midagi valmis mõtlema. Enne märtsi pole seda aga mõtet oodata. Aga ma üritan ennast sisu poolega ületada.

Monday, February 21, 2005 

Report

Ma siiamaani ei saa neist inimestest aru, kes poodides loevad ajalehti ja ajakirju, endal jalad harki ja käed laiali ning lisaks kõrval veel hiilgama suur ostuvanker. Esiteks nad ei hooli teistest, teiseks nad enamasti ei osta sealt midagi ning kolmandaks lugeda saab ka raamatukogus. Sellepärast väike respekt neile ajakirjastajatele, kes oma ajakirju kiledesse topivad. Ajalehti veel ei panda, kuigi nende lugejad on suurimad laiutajad. OK, täna suutsid kaks inimest oma literatuurse huviga ja kahe tühja ostukorviga blokeerida terve 7 meetrise ajakirja- ja ajaleheleti. Samas miks mitte kasutada ka seal seda mõnusat ja järjekorda soosivat numbrisüsteemi. Poele oleks ju üks hea argumente see, et mida kauem klient poes on, seda kasulikum.

Hiljaaegu lugesin ühte huvitavat uurimust, milles selgitati, et millist muusikat kuulavad Windowsi, Linuxi ja Mac'i kasutajad. Kuna ma ise olen viimane, siis minule üllatuseks klappis minu maitse eelistus peaaegu täielikult Mac'i kasutajate üldise näitajaga. Uurimus korraldati siis Audioscrobbler'i nimelist pluginat kasutavate muusikakuulajate vahel (mida olen juhtumisi ka ise umbes aasta juba kasutanud). Sellest tuli igatahes välja, et Windowsi kasutajatele meeldib selline vihasem ja raskem muusika, mis on psühholoogilise pilguga omane neile, kes millegi peale vihased või kes protestivad millegi vastu. Huvitav, mis see küll oleks?;) Linuxi mehed on kas karvased (raskerock) või natuke indie-likum muusika. Mac'i omadele istuvad samuti indie-bändid ning samuti silmapaistvad muusikarevolutsionäärid, kes mõtlevad teistmoodi ja ka laulavad teistmoodi, kellest nii mõnigi on alguse pannud päris suurtele zhanrite tekkele. Huvitav igatahes. Kel huvi, siis kokkuvõte asub siin.

Fridge - Harmonics

Saturday, February 19, 2005 

You can't be funky, if you haven't got a soul ...

Reede. Tavaliselt mulle reeded meeldivad. Ka tänane päris meeldis. Juhtus päris huvitav asi, nimelt sammusin ma koolist välja. Kui olin kahe välisukse vahelisse koridori sattunud, siis tulid vastu kaks tüdrukut, kusjuures üks oli väga ilus. Kahjuks polnud au neid tunda. Igatahes, kui nad olid vahetult mu selja taha jõudnud, siis ma kuulsin, et see ilus ütles "Tere". Kuna seal teisi polnud, siis ilmselt mulle. Tuleb välja, et ma olen ikkagi päris George Clooney, kuigi naistele ja ka meestele vist läheb tänapäeval Jude Law rohkem peale. Kui aus olla, siis leian ka mina, et viimane on tunduvalt nägusam. Khmm, kuigi mehed mind endiselt ei eruta. Igatahes see oli päris mõnus moment. Seoses sellega tuli mul meelde, et kevadeks peaks oma garderoobi täiendama. Vaja oleks paar paari pükse ja ka oma ühed esimesed kingad võiks ka osta. Hetkel on talvised king-saapad, mis mulle endale jubedalt meeldivad, sest nad on tõesti stiilsed ja ilusad. Aga jah, suveks ka vaja midagi. Kogu aeg ka ei saa tossudes ja tennistes ringi lipata.

Uskumatu, aga rohkem ei oska midagi öelda. Aga muusikast võin teemapuudusel alati rääkida.
Saagu selleks täna:
Mick Jagger & Dave Stewart - Old Habits Die Hard
Oscarile kandideeriv lugu, filmi Alfie soundtrackilt. Täna vaatasin, päris hea oli, kuigi mulle endale selline Alfie elustiil absoluutselt ei istuks. Aga jah, laul ise on hea, nagu terve soundtrack. Ma ilmselt ostan selle emale mingiks lähedaseks tähtpäevaks, kuna tean, et ka talle see lugu väga meeldib. Kuigi tal on laupäeval nimepäev, siis selleks vist ikkagi ei saa, aga naistepäevani ka ei raatsi oodata.

Wednesday, February 16, 2005 

Filmihooaeg

Viimasel ajal olen näinud päris mitmeid häid filme. Ka täna nägin. Täna nähtu peaks olema üks Hong Kong'i edukaim film (vähemalt kodumaal). Selleks on 2004. aasta Kung Fu Hustle. Enne seda filmi oli kohaliku kassa eest hoolitsenud Shaolin Soccer (2001), mis õigupoolest on samade tegijate poolt tehtud. Lisaks A World Without Thieves (2004), mida pole veel näinud, aga väga sooviks. Räägiks siis sellest mida ma näinud olen.

Tegu on siis väga efektirohke komöödiasugemetega acionfilmiga. Kusjuures filmiefektid on siin sama pompöösed ja võimasad nagu Shaolin Soccer'is. Kes näinud see teab mida silmas pean. Filmi sisuks on see, et linnas valitseb korda nii-öelda Kirve gäng, millel on palju ustavaid alluvaid ja olgu öeldud, et kirvestega ei raiu nad puid. Sellel gängil on raha ja elavad nad päris hästi, välja arvatud need, kes oma bossi silmis vigu teevad. Slummis vaesuses elavad aga lihtsamad inimesed, keda valitseb vileda häälega majanaine ja esmasel pilgul väga tuhvlialune majaperemees. Tänu peaosalisele tekib nende kahe gängi vahel sõda.

Kes filmist ka mingit reaalsust taga ajavad, siis neile see film ei ole. Leidus ka paroodiasugemeid. Vihjeks olgu öeldud näiteks Matrix'i jätkuosadest tuttav Neo ja Smith'i vahelised lahingud. Huumor on sarnane teistele Hong Kongi komöödiatele, mistõttu ei sarnane ta sugugi Ameerika ja Euroopa omaga. Visuaalne pool on vägagi tasemel nagu selle kandi filmidele ikka kombeks. Tegelaskujud on omapärased ja suurem osa ka mingite imelikke kiiksudega.

Kindel tuleviku ost DVD'l. Siinkohal peab vältima USA väljaannet, kuna tavaliselt neid häid Aasia filme esindab sealkandis Miramax, kes on tuntud filmide kärpija ja solkija. Peaks piiluma mingit Korea väljaannet. DVD'dele peaks see igatahes kohe-kohe jõudma. DVD'dest rääkides, siis eile pandi teele seesama Shaolin Soccer (Korean Special Edition) ja Azumi, mis samuti Korea eriväljaanne. Jään igatahes ootama. Suure tõenäosusega saan nad kätte järgmine nädal, kui vaadata selle poe varasemaid saadetiste aegu.

Mono - Error #9
See lugu pole filmist. Küll on tegu Jaapani muusikakollektiiviga. A la japanese Mogwai.

Monday, February 14, 2005 

Sõbrapäev

Täna on siis internatsionaalne sõbrapäev, seda peamiselt kaupmeeste rõõmuks. See on kõigest üks päev, aga mingeid südamekujulisi komme, kooke, patju ja mida kõike veel müüdi juba kuu aega tagasi. Homsest on kindlasti juba lihavõttemunad ja jänkud poelettidel olemas. Jube tüütu. Ma jätan praegu ilmselt sellise vinguva sõpradetta inimese tunde, aga täitsa nii see pole. Kuigi ma pole selline inimene, kellel on häid sõpru 50 ja tuttavaid 500. Need arvud on tunduvalt väiksemad, aga ma ei kurda ka. Ainult, et oleks need parimad ka suuremal määral Eestis, siis oleks päris tore. Õnneks internet kaotab riikidevahelised kaugused ja piirid.

Ma olen nüüdseks ära näinud ka kõik parima filmi Oscarile kandideerivad filmid. Mida öelda? Ausalt öeldes on see aasta tegu päris kõvade pärlitega. Võimas ja grandioosne The Aviator, lihtne ja südamlik The Sideways, kurb ja fantaasiarikas Finding Neverland, musikaalne ja autobiograafiline Ray ning sportlik ja dramaatiline Million Dollar Baby. Ma tunnistan ausalt, et raske on neist parimat valida. Ma pole varem parima filmi Oscarite seas nii häid filme korraga kohanud. Tavaliselt on ikka üks teistest tunduvalt üle olnud, seekord aga mitte. Tegu on ka väga erinevate filmidega. Tulevik tähendab ilmselt seda, et tahaks neid ka DVD'l omada. Kas just kõiki, aga neist paari vähemalt.

Koolis on ka viimasel ajal päris hästi läinud. Olen ära teinud nii mõnegi ajutorkiva aine. Samas kõik saaks veel paremini. Eks näis mis saab, kõhutunne ütleb, et vist see aasta veel ei lõpeta. Bakalaurusetöö ja vist üks aine jääb järgmisesse aastasse. Muu peaks tehtud saama. Järgmine aasta igatahes eriti palju siis kooli asja pole. Aga kõik on veel alles poole peal. Jätkuvalt on sellest kõigest väga villand.

Interpol - Evil
Soovitan ka selle videot vaadata. Päris hea.

Thursday, February 10, 2005 

Ebatõenäoliselt laekuvad arved

Tänane päev hakkas ammu. Olin pool üheks juba koolis. Tubli nagu ma vahel olen. Siiski ka kurb moment. Nimelt on viimasel ajal mu maja juurde sattunud kaks kodutut kassi. Muidu ma neist eriti välja ei teinud, aga kui endal juba kass on, siis teeb meele mõruks ikka. Pealegi on need kassid erinevad tavalistest hulkuritest. Esiteks nad tahavad inimeste seltskonda. Nad lausa nuruvad, et neid endaga kaasa võetaks. Proovivad igat pidi inimestele meeldida. Kurb kogemus on see, et mul on tunne, et nad on hiljuti kodutuks jäänud ja nad nii väga ka ei soovi seda olla. Külmadel hommikutel magavad nad kahekesi üksteisi kaisus, et soojem oleks. See on nii kurb vaatepilt. Ma isegi vahel õhtuti meenutan neid. Samas süüa ei taha neile viia, kuna see võib siia tuua veel teisigi kodutuid kasse. Välja näevad kenad. Üks selline mõnus ja paks kodukootud ja äärmiselt sõbralik. Teine must, keda näeb harvem. Ma väga tahaks loota, et keegi nad endale võtab. Kui kellegil tekkis huvi, siis Tartus Fortuuna tänava alguse majade kandis nad pesitsevad. Ma olen ühte salaja koridori ka sisse lubanud, sooja. Loodan, et teised majaelanikud siin ei loe ja viha välja ei vala, aga ma tõesti ei suutnud.

Täna tegi rõõmu ka see, et selle jubeda juura-aine, mis esmaspäeval olin, sain ka läbi ime tehtud. Homme veel üks. Õhh. Lisaks kolmapäevaks uurimustöö vaja esitada. Ma pean veel väga palju vaeva sellega nägema. Ei taha möeldagi, aga nädalavahetus on sellega kindlustatud ja nädala algus samuti. Õnneks muus mõttes pole väga kiire. Aga koolist on väga siiber ees küll.

Täna käis ka külas endine naabritüdruk oma lapsega. Esimesega olime lapsepõlves päris lahutamatud kujud, lisaks veel tema vend ja minu vend. Koos sai meil palju nalja ja lapsepõlvest on mul ainult soojad mälestused. Ma olin päris õnnelik siis. Vähemalt õnnelikum kui lähiajal olen olnud. Aga tollal oli stress ka tundmatu haigus.

Mööda ei saa ka sellest, et täna nägin sellist väga head filmi nagu The Life Aquatic With Steve Zissou. See oli ka viimase aja üks suuri ootusi ja ootused ta ka täitis. Listis tuleb järjekordne linnuke ette tõmmata filmile, mille DVD'd ma tulevikus kindlasti omada tahan.

David Bowie - Starman
Filmis kõlas see hispaaniakeelselt, mitte küll Bowie esituses, aga sama mõnusalt. Lisaks sellele ka ports teisi Bowie lugusi hispaaniakeeles.

Monday, February 07, 2005 

II klass daamilindiga

Käes see aeg, et homme vastlad. Liug jääb homme laskmata, kui sõber viitsib, siis laupäeval võin selle tasa teha. Kui mitte võin ka kodukõrvalt niisama lasta. Väiksena ma mäletan, et ma tegin seda koos vennaga ja saunas olles. Ehk siis paljalt. OK, külm salvokas ja paljas tagumik pole just meeldivaim kooslus, aga see oli mõnus. Eriti lahe oli pärast mingi 100 meetrit paljalt mööda paksu lund taas saunaukse poole joosta. Kord oli isegi -20 kraadi. Aga liugu lasta oli lahe ja ilmselt seda stiili pole ka paljud harrastanud. Äkki peaks patendeerima.

Täna olin siis üle väikse pausi (vaheaeg oli) taas koolis ja sellest tekkis masendus. Ma tunnistan ausalt, et mul on koolist natuke villand, kuna ma olen vähemalt 15-17 aastat kui mitte rohkem järjest koolis käinud. Mul on totaalne tahtejõuatus ja ei suuda eriti midagi teha. Peale selle oli täna mingi eriti imelik järelarvestus. Ma ei tea kuidas läks. Aga ma tänan jumalat, et ma juurat õppima ei läinud. Kuigi tundub, et majandus pole minu rida, siis juura on veel hullem asi. Oleks pidanud ikka ajalugu minema õppima, oleks ma kooli juba ammu lõpetanud ja mingi imeliku ametiposti peal praegu töötanud. Kolmapäeval äkki näeb reaalselt ka päris peaministrit, ehk härra Juhan "mitteviltune Pisa torn" Partsu (või Partsi). Hästi tõsise jutuga naljakas mees.

Ma olen tükk aega mööda netti taga otsinud, et kas müüakse meil siin Grado kõrvaklappe või mitte. Järeldus nagu ikka, et mitte. Peab kuidagi teisi kanaleid mööda need hankima, sest vanad on juba lagunemise äärel (hästiteeninud Sony'd, mis on oma 7-10 aastased. Netikulleriga ei tahaks neid tellida, sest siis tuleks hind poole kallim vähemalt, seda tänu armsale Euroopa Liidule, libedatele tollitöötajatele ja õlistele transameestele. Vähemalt on need klapid nii-öelda kindel valik. Hetkel pean rahalisi ressursse arvestades mõtlema, et kas tulevad SR-60'd või SR-80'd. välimus on neil mõlemil sama, äärmiselt retrolikud, samas mõlemid on saanud lausa hiilgavaid arvustusi igasuguste melomaanide ja audioajakirjade käest. Aga kes otsib, leiab alati ka kallimaid ja paremaid.

Camera Obscura - Suspended From Class
Hästi hea lugu.

Thursday, February 03, 2005 

Post-rock ja neo-punk

Täna nagin päris vägevat und. Ma andsin oma bändiga imelise talveõhtuse (eriti lumise) eksklusiivkontserdi Kubja laululaval (peaaegu mu naaberhoone, kui haigla vahele ei jääks). Deem, ma olin hea, kuna mu pillimänguoskus oli taevalikult hea ja oma häälega oskasin teha kõiki teiste heade lauljate häält (s.h. naislauljate omi, paras pervo olen, aga ma olin juba lapsena vileda kiljatusega - seepärast mind ka palju näpistati, kuna teised posisid tahtsid näha kuidas ma oma häälega klaase lõhun). Igatahes oli lauludevalik väga hea (suur osa viimase aja lemmikuid) ja kuulajad, nii palju kui neid oli, olid kõik sillas ehk maakeeli öeldes "või sees". Samuti oli unes see, et kõik vähegi võimalikud kultuurilehed ja ajakirjad nimetasid mu kontserti, kui võimalikku parimat asja, kui oleks ainult ise kohal olnud. Ma mäletan, et see kontsert hakkas nii, et mina ja mu bänd (ärge küsige, mis bänd, sest ma ise ka ei tea, aga pille nad mängisid) panime seadmed pimedas ja külmas talvises laululaval püsti ja esialgu tegime soojendust (ilmselt kõvasti) ja rahvast hakkas natuke kogunema ja seda juhtus umbes kogu kolmetunnise kontserdi ajal. Ehk teisisõnu oli tegemist tasuta asjaga ja mingit tulu ma sellest ei saanud. Näitasin keskmist näppu kommertsile siis.

Aga selle unega seoses tuli mul üks võimalik dream-job juurde. See oleks kogumikplaatide kokku panemine, mis koosneks siis muusika otsimisest ja artistidega läbirääkimiste pidamises, et see ikka lubatud oleks. Siiski ilmselt see oleks nii kitsas valdkond, kuna ma arvan, et erinevate suurkorporatsioonide nime all olevaid artiste on päris keerukas ühele plaadile panna. Konkureerivad kontsernid ikkagi. Teine samas stiilis koht oleks filmisaundträkkide kokku monteerimine. Siin ei pea ma silmas sellist Hans Zimmer'i ja Danny Elfman'i stiilis muusikaloomist, vaid midagi Tarantino stiilis, ehk igasuguses vanas pahnas tuhnida ja siis sealt leiduvaid pärleid filmiga seostada. Mulle sellised filmimuusika plaadid meeldivad ka rohkem. Heaks näiteks ongi siin Tarantino või siis John Cale, kes pani kokku Basquiat'i nimelise filmi imelise soundtracki. Kitsas nishis oleks ma ilmselt päris tegija. Kuigi mu muusikateadmised võiks veel paremad olla, aga olen kindel, et need on Eestis kõvasti üle harju keskmise. Kui asi ei puuduta just mingit drummijabassi, räppi ja trance'i. Samuti ka neid soliste, kes edukalt oma plaate 99 krooni eest müüvad. Ei hakka kedagi nimetama ja neile sellega seoses reklaami tegema, aga nagunii saadakse aru, kes need on.

Muusika poolelt võiks soovitada kõiki lugusi, mida mina ja mu bänd mu unes mängisime (Huvitav, mis mu bändi nimi oli? Kindlasti midagi stiilset, aga näidet ei oska hetkelises ideepuuduses tuua. Aga see koosneks mitmest sõnast kindlasti).
Teen ühe suvalise valiku ja selleks on:
Big Star - Thirteen

Wednesday, February 02, 2005 

Siin Tallinn, täna viin on kallim, siin Soome, täna päti üles poome

See aasta esmakordselt pealinnas. Tegelt algas päev sõiduga Viljandisse, kust edasi suundusin ühe oma kursavennaga pealinna. Pole paha. Tal on väga seks auto pealekauba. Audide miss ehk teisisõnu TT. Tallinnas külastasin esmakordselt siis uut Apple kauplust. Ilus oli, nii välimuselt kui ka kauba poolelt. Küll aga soperdasid müüjad pikka aega mu pangakaardiga, mis andis lisaaega, et poes ringi vaadata. Nägin ja katsusin ka uut Mac Mini. Mingit häält ma ei kuulnud, kui ta töötas. Pealegi nägi seksikam välja kui piltidel. Omandasin sealt oma iPod'ile iTrip'i nimelise lisandi, millega saab raadiolaineid segada ja iPod'is olevaid lugusi niimoodi raadiotesse lasta. Autos väga hea abimees näiteks. Samuti ka iMic'i nimelise jubina. Nüüd saan kidra ka läpparile taha ühendada ja oma vinüülid ka arvutisse tõmmata, kui tahtmine tekib.

Teine põnev koht oli Hi-Fi klubi. Ka esmakordselt. Väike, aga audiogurmaanidele väga mõnusaid jumalusi pakkuv koht. Sealt ma midagi ei ostnud, aga uurisin kõlarijalgade ja vinüülimängijate hindu. Seal oli lahedaid masinaid. Mingi eriti suure lambiga lampvõim jäi ka silma, aga kuna seal üks onkel nautis süsteemide võlusi, siis ei tahtnud oma kohalolekuga teda eriti segada ka.

Kaks CD'd omandasin ka. The Music'u Welcome to the north'i ja Muse'i Absolution'i. Deem, plaatide hinnad on kallimaks läinud, kui mujal maailmas aina langetavad. Nüüd makab suurem osa 279 krooni, varase 259 asemel. Häbi teile Eesti muusikamaaletoojad. Peab vist hakkama välismaistelt lehtedelt ostma hakkama. Tuleb odavam.

Vahepeal on osta mõnus. Ühe prae ka ostsin ja tegin ka välja. Samas mulle tehti hiljem mäki cheeseburger ja vaniljekokteil välja. See viimane oli hea. Aga üldiselt kõndisin ka päris palju ja nii tühja Raekoja platsi kui täna, ma pole Tallinnas veel näinud.

Paneks mingi vanakooli loo täna:
Claudine Longet - God Only Knows