Saturday, January 29, 2005 

Veel kaks nominenti



Vahepeal on möödunud aeg nii, et olen vaadanud veel nelja filmi, neist kaks ka Oscari nominenti. Räägikski ainult neist. Kõigepealt eluloofilm Ray Charles'ist ehk film nimega Ray. See rääkis siis nagu ikka Ray eluloost ja seda tema lapsepõlvest ja nii-öelda kujunemisaastatest, millest suurem osa oli 50-60'ndatel. Tegu oli ikkagi legendiga ja ta on peale möödunud aastast surma seda siiani. Ausalt öeldes ma polnud enne filmi suurt Ray Charles'i elust kuulnud, peale seda, et ta oli pime. Kusjuures siin filmis ei ole eriti märgatav ka nii-öeda tolle aja suurim probleem ehk mustade-valgete omavaheliste suhetega. Aus olles, siis filmist selgus, et Ray edu taga olid peamiselt valge nahavärviga inimesed. Muidu on üksikuid juhtumeid valgetega, aga kui aus olla, siis filmist tuli välja, et rohkem muresi oli teiste mustadega, kes temast suuremal määral keegi ei hoolinud ja ka nii-öelda nõela otsa istutasid. Südamelt oli Ray siiski kuldne, kuigi naistega nagu ikka kippus jamaks. Samas ei saaks öelda, et ta mingi eriti kõva naistemees oleks olnud. Filmis jooksid läbi kaks naist, kellega tal suurem suhe oli. Oma naine ja nii-öelda üks bändi tibi. Jamie Foxx oli siin filmis hea, aga ta on ka varem sellega silma jäänud. Collaterali pole ma näinud, aga küll oli ta hea ameerika jalgpalli profimängurina filmis Any Given Sunday, kus ta kehastas head mängumeest, kes oli väga ülbe ja egoistliku mentaliteediga. Aga Oscari kandidaadiks ta sobib selle rolliga küll. Pealegi ta oli päris ehtsa Ray sarnane.

Teine film. Sideways. Tegu oli päris hea ja naljaka road-movie sugemete filmiga. Sisu rääkis kahest sõbrast, kellest üks on kohe abiellumas. Seetõttu viib sõber ta nädalasele reisule mööda California viinamarjakasvatusi ja veinikodasi. Kusjuures, see abielluja tüüp soovib enne laulatust veel võtta poissmeheelust viimast, mis koosneb siis suuremal määral seksist. Teine mees on aga suhteliselt masenduses, kuna paari aasta tagune lahkuminek oma naisest annab talle ka veel paar aastat hiljem kõvasti tunda. Reisul kohtutakse kahe sõbrannaga, kes oma puhkuseplaanidesse kaasatakse. Seda rohkem küll poissmehepõlve viimaseid päevi nautiva mehe poolt. Siiski tärkab suhe ka teisel sõbral. See film mulle väga istus. Võimalik, et see olenes ka hetketujust, aga tegu oli hea filmiga. Minul kui karsklasel tekkis isegi väikse soov klaasike veini tarbida selle filmi pärast. Pealegi ma sain ennast natuke samastada selle vagurama mehega. Olgu peale selle, et mina ei joo, aga väiksest veinitarbimisest pole ma kunagi halvasti mõelnud ja see veinikultuur tundub isegi mulle juba aastaid päris sümpaatsena. Sama kehtib ka kohvikultuuri kohta, kuigi ka viimast tarbin ma suht vähe. Imelikud huvid mul. Aga jah, filmid mõlemad olid head. Hetkel veel kaks nominenti vaatamata ja see võib ka valikut muuta. Kusjuures neid filme on omavahel raske võrrelda, kumb parem jne. The Aviatorit ja Ray's seob see, et mõlemad on eluloofilmid. Samas kultuuriline keskkond on neis kahes vägagi erinev, kuigi aastanumbrid enam-vähem samad. Üleüldiselt on sellised küsimused nagu parim film, parim laul jne. nii idootsed, kui üldse olla saavad. Parimaid laule võib olla tuhandeid ja filme sadu. See kõik oleneb meeleolust, temaatikast, ja kurat teab millest veel.

Lõpetuseks aga
Ray Charles - Hit The Road Jack

Thursday, January 27, 2005 

The Aviator



Juhtus nii, et nägin ühe oma kauaoodatud filmi ka ära. See on üks selliseid väheseid filme, mida ma ootasin ja milles olin ka kindel, et see mu lootusi ei peta. Tavaliselt on ikkagi nii, et pigem üllatavad need, mille suhtes erilisi lootusi pole. Igatahes seekord oli kõik nii nagu vaja ja ilma üllatustega. Muidugi mitte selles mõttes, et film ei oleks üllatanud. Üllatas ja kuidas veel.

Film rääkis siis Howard Hughes'i elust, kes oli paadunud lennufanatt ja ka filmimaailmas väike tegija. Siinkohal pean mainima, et mul on kodune töö tegemata ja ei oska öelda, kas see ka päriselt sündinud lugu oli, aga kõik on võimalik, kuna filmis oli päris palju vanu tuntud tegelasi. Igatahes peaosas kõigi poolt palavalt armastatud Leonardo DiCaprio. Ta oli hea, isegi väga. Howardi rolli pole kerge mängida, kuna ta oli päris ekstsentriline (sai vist õieti) kuju, kellel esines päris palju foobiaid ja muid imelikke kombeid. Vahepeal oli tegu ja päris hullu inimesega. Film kubises veel teistestki tuntud nägudest. Näiteks Alec Baldwin (ta on viimasel ajal kogu aeg suur boss filmides), Ian Holm, Jude Law, Willem Dafoe, Robert C. Reilly, naissõpru kehastasid Cate Blanchett ja Kate Beckinsale. Ei maksa ka unustada tervet kampa Wainwright'e. Eesotsas pean mainima üht oma lemmikut ehk Rufust. Aga filmis oli tiitrite järgi veel ta isa Loudon, õde Martha ja mine tea kes veel. Filmi õhustik oli mõnus ja tõi vägisi tunde, et ka päriselt oleks nagu 40'ndates. Tegelaste kõnemurrakud olid võimsad ja ka käitumisviisid olid tänapäevast erinevad. Blanchett on hea näitleja, aga ta minu silmis ei näe alati väga atraktiivne välja. Samas filmis Coffee & Cigarettes, kus ta mängis nii-öelda topeltrolli, seal ta oli selline kes mul küll jalad alt lööks. Just selles blondides juustes ja ärinaiselikus riietuses. Damn, see nii sobis talle.

OK, tegu on ka ühe selle aasta Oscari kandidaadiga (11 kategoorias vist oli). Ma julgeks küll sellele nii mõnegi anda. Parim film sealhulgas, aga mul on lähipäevil ees nii-öelda Oscari viikend, kus vaatan ka teised parima filmi kandidaadid ära. Nendeks oleks siis Finding Neverland, Sideways, Million Dollar Baby ja Ray. Tuleb ilmselt päris kena filmiaeg. The Aviator'il maksaks rõõmu tunda ka selle üle, et ta tulevikus ka mu DVD'de riiulit kaunistama hakkab. Peale nende sooviks veel näha The Life Aquatic'ut ja mitte veel valmis olevat filmi Frank Miller's Sin City (treiler on täielik tase sel).

PJ Harvey - Is That All There Is?
Lugu pole küll sellest filmist, aga hea ikkagi. Originaali leelotas vist selline naine nagu Peggy Lee.

Tuesday, January 25, 2005 

Poster



Mu seina kaunistab nüüd seesama pilt. OK, ta ei ole nii väike. Tegu on päris hiiglasega. Ta on vähemalt üle meetri lai ja julmalt üle kahe meetri kõrge. Selle peale läks oma 42 A4 suurust paberilehte (maksimum oli vist 256 lehte), ohtralt printeri tinti, üksjagu liimi ja ka kääre sai kulutatud. Lõpuks ka natuke kahepoolset teipi. Tulemus on aga võimas. Tegu on rastertehnikaga, mis kaugemalt vaadates on ilusam, sest lähedalt paistavad ainult mingid pallikesed. Tulemus on igatahes odavam, kui poest ostes ja mis peamine, suurust saab ise muuta ja pildi saab samuti ise valida. Kuidas? Vastuse annab see lehekülg: Rasterbator

Tehke järele. Ma polnudki ammu käsitööd teinud. Tulemus on igatahes väga bueno.

Lou Reed - Walk On The Wild Side

 

Liiga kange uneliiv

Täna nägin ma väga imelikku und. Üldiselt mulle unenäod eriti sageli meelde ei jää. aga tänane jäi. See toimus siinsamas, mu kodu lähedal, kus oli mingi imelik laat või ma ei teagi mis asi. Ma käisin seal ja millegipärast käis koguaeg mule kannul mingi imelik tüüp, kes oli praktilisel koopia sellisest poisist, kes sellises filmis nagu Bad Santa oli. Kes näinud, see teab (see lokkis peaga, suurema kondiga ja suhteliselt noor). Millegipärast ma suutsin seal ära armuda ühte hamburgerimüüjasse, kes mulle kull hambrgerit valmistas, aga kuhu ta sai, seda ma ei tea. Vähemalt see toimus sellises hästi logas soojakus. Seda neiut ma ka ei mäleta. Lokkis peaga oli ja suhteliselt heleda peaga. Pornoks ei läinud, aga imelik oli. Peaks mingi targa käest küsima, et mida kuradit. Samas olen ma hullemaid näinud. Paar korda olen ka subtiitritega und näinud, aga need olid nii jaburad, et ma ei julge neid avaldada. Hirm vaimse tervise ees.

Kuna nädalavahetusel ei viitsinud sauna minna, tegin seda täna. Olin seal oma neli tundi. Tõsi küll, neist laval vast poolteist kõigest. Aga hea oli. Leidsin kapist mingi alkoholivaba õlle ka. Vastik oli. Mulle nagunii õlu ei meeldi. Aga kui õlts oli mingi tunni seisnud juba, siis oli ta isegi parem, kui nii-öelda värske. Kokkuvõttes ma seda enam ei tee. Pealegi on väljas päris ilusad talveilmad. Lõpuks ometi.

Aretha Franklin - Respect
Täna selline soulilik tuju.

Saturday, January 22, 2005 

Are you awake?

Täna nägin päris üle pika aja oma paljusi sugulasi. Kuna tegemist oli iga-aastase traditsioonilise kolmiksünnipäevaga a.k.a. vanavanaema, vanaema ja vanaisa hällipäev. Uskumatu, aga neist esimene on juba 98. Ma ausalt öeldes ei oskagi öelda midagi selle kohta, aga kujutage, ette kui sa sünnid, polnud veel esimest Eesti Vabariikigi. Samal ajal oled üle elanud inimeste esimesed kosmoseavastused, missioonid Marsile, masinate revolutsiooni, samuti ka muusikarevolutsiooni, alustades jazz'ist ja lõpetades kasvõi Spice Girls'iga. OK, meie maal neid muidugi sel ajal eriti nautida ei saanud. Aga mu vanavanaema on väga tubli inimene, siiani viskab päris toredaid kilde, kuigi see tervis on viimaste aastatega kõvasti kehvemaks läinud ja üle poole minu elust olen ma pidevalt pidanud kuulma, et tahaks juba ära siit ilmast. Kaotas ta ju oma mehe juba ammu-ammu. Mina igatahes nii vanaks küll ei tahaks elada. Vist. Oleneb muidugi mis tulevik toob, aga selline vanus paneb värisema küll. Õnneks pidi meeste eluiga meil kõvasti lühem olema.

Täna avastasin ka, et ma olen kohati päris vaimukas. See kõlab küll enesekiitmisega, aga mis parata. Vahel leian endalegi ootamatult mingeid imelikke fraase, mida ma enda teada ei jäta. Mõnest saavad isegi teised aru ja loomulikult need pole kuigi tõsiseltvõetavad asjad. Juu on täna kuus see päev, kui kuufaas soosib vaimsest tasandist kõrgemale minekut, mida minuga vahel ikkagi juhtub. Kusjuures see päev pole kindel vaid tegu on nii-öelda liikuva kuupäevaga või siis kui aupaklikumalt öelda siis liikuva pühaga. Tegelt oli ka aeg, mu viimase aja kohutav masendushoog hakkas ka minule juba väga rusuvaks muutuma. Pealegi avastasin, et täna oli mul kuramuse suur isu, mida viimasel ajal pole olnud. Praegu tunnen, et mahuks veel, aga üritan ennast natuke tagant sundida ja mitte minna külmkappi avama. Homsest hakkab jälle tervislikuma eluviisi päev. Peaks mingit huvitavat rohelist salatit tegema endale. Pole seda kunagi teinud, aga hetkel on mõte, et tahaks näha hästi kirevat ja kerget toiduvalikut. Peaks kokanduskursustele minema. Aga esialgu püüan seda ise õppida. Mul on sellepeale natuke varjatut annet.

Air - Alone In Kyoto
Kyotosse tahaks küll, iseasi kas üksi. Jaapan väga tõmbab oma kultuuri, söögi ja muusikaga. Ma tunnen isegi paari jaapanlast. Suvest jällegi. Tuleb tunnistada, et neil on väga huvitav ja omapärane mõttemaailm. Ja kui oskaks ise jaapani keelt ja selles keeles ka kirjutada ja lugeda - siis ma oleks enda üle päris uhke. Jaapan on vähemalt mu unistuste reisilistis üks kõrgemal olevaid kohti, sellele järgneb Austraalia, San Francisco (Ameerikas), Kanada ja miks mitte näiteks ka Norra.

Thursday, January 20, 2005 

Oraalselt tubli

Täna oli üks suuline eksam. Mulle tundus, et läks hästi. Üks punkt oli kerge ja mida ma südames lootsin ka enne eksamit saada. Teine oli natuke keerulisem ja ma eriti ei osanudki, aga suvel loetud paarist raamatust oli abi. Sain tuua väga erakordseid näiteid, mis tundus, et õppejõule meeldisid. Võimalik, et ta polnud sellised varem kuulnud. Mulle üldiselt suulised eksamid ei meeldi, aga täna oli päris lahe. Ilmselt on see seotud hästi tõmmatud piletiga. Veab ka vahel ikka. Tulemust veel muidugi ei tea, aga ma arvan, et sain läbi. Materjali oli päris palju vaja läbi töötada ja nagu ikka ma kõike ei jõudnud, aga täna ilmselt jumal armastas mind või tal on villand minu viimase aja masendustest ja kurbusest. Hakka või kirikus käima. Siiski mitte. Mulle ei meeldi möelda, et ma allun kellegile ja pean teda orjama. Ma usun, et tuleb ennast uskuda ja olla muidu hea inimene.

Peale selle pole öelda midagi, kuna pole ka midagi toimunud. Igav elu mul hetkel. Kui koolitöö suuremas osas tehtud saab peaks midagi huvitavat hakkama tegema ja ellu vaheldust otsima. Praegu on ausalt öeldest kõigest villand ja ilmselt on mul sügav stress, aga sellest hakkan vaikselt vist juba väljuma. Pealegi saab homme Võrru ja laupäeval ilmselt vanaema, vanavanaema ja vanaisa sünnipäevale.

Enne kui ära unustan, siis olen viimasel ajal tähele pannud, et mul on vist uus naaber või igatahes on keegi natuke kõvemini hakanud muusikat kuulama ja televiisorit vaatama. Kusjuures kui tavaliselt on sellega probleeme, eriti kui naabrit mingi träänsu armastavad, aga minu naaber lasi eile õhtul The Velvet Underground'i Heroin'i. Ma olen super-rahul. Hakka või naabritega läbi käima nagu kuldsel Nõukogudeajal. Siiski on esialgu müstika, kes ja kus see naaber elab. Ma kahtlustan, et kas minu peal või all. Küljelt nagu see heli ei kosta.

The Apples In Stereo - Signal In The Sky (Let's Go)

Tuesday, January 18, 2005 

Lihtsalt masendav

Kuna eksamisessiooni aeg koolis on selline nagu ta on, siis oli ka täna küllalt vaba aega õppimise kõrvalt, et linnas käija. Ma ei käiks muidu, aga vahel lihtsalt tahaks õhku ka saada. Tänaseks ohvriks valisin välja kõigi poolt tuntud ja üpriski mannetu väliskestaga Tartu Kaubamaja. Varsti peaks see mure parandatud olema, sest jooniste järgi kerkib üle tee kohe väga ilus ja stiilne maja, kuhu Kaubamaja endasi suundub. Igatahes oli plaan osta ka üks plaat, aga nagu ikka, seda ma ei teinud. Põhimõtteliselt alati kui mingi kindla sooviga kuhugi kodumaisesse plaadipoodi satun, siis ei leia sealt kunagi seda mida otsin. Kui aga järgmine kord lähen, siis on uus soov ja siis on see eelmine soovitud asi ka olemas. Täna oleks tahtnud midagi Mogwai'lt või The Music'ult. Ma olen nende plaate varem Kaubamajas müügil näinud isegi. Aga võta näpust, polnud. Küll aga oli seal näiteks Hot Hot Heat'i album nimega Make Up The Breakdown, mida olen ma varem päris otsinud. Seega saabusin tühjade kätega. Kui toidupoe osakonna korvitäis õhtust söömist välja jätta. Aga viimasel ajal on isu suhteliselt väike ja tunnen end ka natuke kergemini. Kui nüüd keegi mingi sokolaadiga või keeksiga (keeks ei meeldi tegelt eriti) meelitama ei hakka ja endal kokandustuhinad peale ei tule, siis oleks päris tore. Aga nädalalõpp ma nagunii midagi vaaritan jälle. Võimalik, et tuleb Vahemere viikend volüüm 2, millega sai kaks nädalat tagasi algust tehtud. Kuigi idamaade köök meeldiks rohkem. Varsti on Imre Kosel mõtet värisema hakata vähemalt. Peaks uue wok-panni ka muretsema, vana on juba valet värvi ja oht, et läheb varsti rooste. Või on see põhjakülge kinnisööbinud karri.

Täna öösel jagati ka meerikamaal Kuldseid gloobuseid, kus autasustati ka parima filmi ja parima meesnäitleja tiitliga ühte mu selle aasta oodatumat filmi, mis kannab nime "The Aviator", kus peaosas hiilgab naistelemmik ja muidu hea näitlejahakatis Leonardo DiCaprio. Siinkohal võivad paljud vaidlema hakata, et ta on jama näitleja, aga filmidevalik on tal ju hea ja näiteljatöö samuti. Ega tema pole süüdi, et jumal on talle sellise välimuse andnud, et ta ilmselt isegi kuuekümneselt näeb välja nagu kahekümneaastane moosinägu.

Täna oli väljas päris külm ja isegi libe. Ma ilmselt ei valeta, et oli selle aasta külmem ilm. Kraade oli vast nii -5 või midagi sarnast. Ja on juba üle jaanuari keskmise kuupäeva. Vastlaliugu saab ilmselt juba sinilillede vahel lasta ja märtsi alguses on juba ilusad rannailmad. Delfi uudiste järgi ongi juba karud talveunest ülevalt, minu kodukandi inimesed käivad jaanuaris kukeseeni korjamas ja kuldnokad ka raiped juba platsis. Viimastele oli mul tahtmine see aasta pesakast hankida, sest hetkel maja juures on ainult üks puu, mille õõnes nad elada saavad. Aga jäin jälle hiljaks sellega. Ma ootan ikka veel korraliku talve tulemist, sest tahaks ikkagi see aasta ka kelgutamas ära käija. Kelk on ammu valmis juba.

Lõpetame ikka muusikaga. Enne aga kui nii-öelda enda soovitatud loo peale lähen, siis tahaks juhtida teie tähelepanu eile Ärapanija saates näidatud Arnold Oksmaa liigutustega ja hirmsa häälega vanameest, kelle nimeks oli vist Sergei Mazin. Tema kodulehelt leiab päris ohtralt trükivigu ja naljakaid nimesi. Siinkohal üks lõik:

"2001.a. septembris S.Mazin on esinenud Tallinna linnavõimude poolt
korraldatud üritustel Raekoja Platsil mis oli pühendatud Ameerika ohviridele
peale terroriakti. koos  Anne Veskiga, Ivo Linnaga, Gunar Krapsiga,
Erih Kriigeriga,Kadi Toomega.Tallinna linna Lasnamäe osa poolt korraldatud
üritustelt tema laulis  grupiga “Agata Kristi” Venemaalt, lauljatega Aleksandr
Barõkin, Andrei Derzavin ja Igor Korneljuk. Sergei Mazin esineb ka iseseisva
kavaga, temal on oma tantsutrupp."

Peale trükivigade on ka nagu näha Eesti kullafondi muusikute nimedega nii-öelda vesi püksis. Huvitav, kes ta tantsutrupis on, kas ta ise või proua Mazin? Igatahes olen kindel kui võtta kuskilt Tallinna baarist keegi purjus soomlane Ilpo, siis tema laulaks karaokes Sergei küll üle. Kodulehe aadress paneb küll i-le täpi peale "laulja.ee".

Aga jah, lõpetaks ikkagi hea muusikaga:
John Cale - Hallelujah

Monday, January 17, 2005 

Paranormaalsed võimed

Klapid kõrvas, muusika samuti. Sammun mina mööda tarbimistemplite suuri ja mitte eriti avaraid riiulivahesid. Korv täis kaupa. Kassas tabab mind kummaline tunne, nagu ma oskaks midagi erakordselt. Nimelt oskan kassiiride huultelt lugeda, samal ajal ise muusikat kuulata. Hetkel on kolm fraasi selged:
1. Kas teil säästukaarti pole?
2. Dokumenti palun.
3. lõpetuseks kõige lihtsam ehk "Tere".
Päris võimas või mis. Varsti on mul need oskused kindlasti mäekõrguselt üle praegusest. Naljapärast võiks proovida osta näiteks külmkappi. Iseasi palju ma teenindaja jutust aru saan, aga kindel olen ma selles, et mingi 1976. aasta Snaigega ma küll poest ei väljuks. Kusjuures mul on kodus üks Snaige olemas juba, tõsi küll, mitte nii vana. Muidu pole viga, aga sulatama peab päris tihti, ehk paar korda aastas. Vastasel juhul pole suvel kuhugi jäätist panna ja samuti vanaema kaasapandud küla seatapust alles jäänud 7 kilost külmutatud seajalga samuti. Viimane pole enam probleem, kuna sigu mul maal enam tükk aega pole olnud. Aga mingist ajast on liha sügavkülmast ikkagi veel, need pole aga nii vanad kui 7 pudelit ketsupit, mille söötmine kallistele külalistele kuidagi ei õnnestu, sest neile ei kõlba kõik. Vastikud virisejad. Tähtaeg kõigest 3-5 aastat üle. Kas mina olen teie pool kunagi toidul realiseerimiskuupäeva uurinud enne sööma asumist? Õnneks mulle endale ketsup ei meeldi nagu ka ilmselt 98%'le itaallastele.

Täna oli arvestus. Ma ei tea miks, aga alati kui on mingi arvestus või muidu vaikne hetk koolis, siis sageli hakkab kõht korisema ja mitte ainult mul. Täna siiski ka minul. See teeb keskendumise raskeks, sest tekib püüd seda varjata, kuigi tegemist pole peeretamisega, mida varjama peaks, aga ebamugavust tõstatab see siiski esile. Ma mäletan, et kui suvel Inglismaal olin, siis üks tore kursaõde Sveitsist ka pidevalt kannatas selle all ja tegu oli nii laheda kujuga, et ta alati selle naljaks keeras ja nalja sai meil palju-palju. Igati muhe huumorimeel neil sveitslastel.

Respektist lugejate vastu, ma praeguseks lõpetan. Enne aga väike muusikasoovitus.
The Music - The Walls Get Smaller
Bändi nimi pole sugugi originaalne, aga nende lood on võrratud. Antud juhul on tegemist instrumentaallooga. Siinkohal tuli meelde ka üks idee, mille üle ma olen juba pikemat aega pead murdnud. Miks Eesti filmide soundtrack'e välja ei anta. Siiani meenub ainult Vanad ja kobedad ja mingi nukitsamehe oma ka. Aga keegi hea helistuudio võiks anda välja plaadi multifilmidest, mis hakkasid pealikirjaga Klaabu (ehk siis Klaabu, Nipi ja Tige Kala; Klaabu kosmoses ja muu). Antud juhul on tegemist ühe geniaalsema heliloominguga Eesti filmiarhiivis. Ei tea kelle poole peaks pöörduma, et see teoks saaks.

Sunday, January 16, 2005 

Vahel käib kõik närvi

Nonii. Ma alustan nii-öelda puhtalt lehelt. Vana blog jääb ikkagi omal kujul netti üles. Aga ma millegipärast sinna postitada ei saa. Seetõttu alustan uuega. Loodetavasti ka paremaga. Ma esialgu seda uut süsteemi ei jaga, aga küll ma ajapikku õpin. Seetõttu jäävad alguses ära pildid ja muud lisad.

Niisiis. Alustaks reedest. Käisin vist elus kolmandat korda Viljandis. Varasemad kogemused on olnud selle rippsilla näol ja üks ammune teatrikogemus on ka sellest ajast (kui ma ei eksi, oli etenduseks "Kosjasõit", või midagi sarnast). Vähemalt oli seal laval vahelduva eduga pille mängimas ka Untsakate nimelise bändi mehed. See oli aga päris ammu. Niisiis reedel, seadsin sammud peale tund aega hambaarstitoolil istumist Viljandi poole. Tartu-Viljandi maantee on küll üks kõige huvitavam maantee, kus ma olen sõitnud. Asfaldilõigud vaheldusid erinevatega lausa igal kilomeetril, pakkudes siledast kuni äärmiselt aukudega teeni. Ilmselt nägin ka Võrtsjärve. Aga jah, Viljandi on üks kuramuse suur linn, oma valgusfooride, sadade ülekäiguradade, selverite ja millega kõik veel. Niipea ma sinna enam ei lähe, kuna oskasin oma kursavenna juhendust valesti võtta ja sõitsin autoga oma paarsada meetrit ühesuunalisel teel vastassuuna vööndis. Paar autot sõitsid vastu ka ja nii mõnigi juht näitas mitte keskmist näppu vaid hoopis pöialt. Ma sain aru, et midagi on viltu. Aga ma võin mürki võtta, et mingit sissesõitmist keelavat keelumärki seal ei olnud. Piinlik oli küll natuke. Aga juhtub parimatelgi. Võrus olen seda palju kohanud, mitte küll enda poolt, aga viimases ongi enamus tänavaid ühesuunalised, mis võõrastel võib pea väga segadusse ajada.

Igatahes sain kätte ka oma sünnipäevakingi - iPod'i. Ma ilmselt ei pea ütlemagi, et tegu on väga stiilse ja seksika asjaga. Pool 20 gigast on igatahes muusikat täis. Asja pakend oli kunstiteos omaette, nagu suurem osa Apple tooteid ikka. Nii ilusat tootepakendit polegi ammu näinud. Aga jah, kui Apple ise juba nii ilusaid tooteid teeb, siis ei olegi neid ilus kuhugi pappkasti panna, kus on peal need samused hoiatusmärgid nagu purunemiskindel, süttiv, jne. Ainuke asi mis imelik tundus oli see, et kuna ma ostsin ta poehinnast odavamalt ja ühe isiku käest, kes ta Ameerikast tõi, siis oli sellel USA vooluadapter. Kuna üldiselt on Apple'l kontakti otsad vahetatavad ja mul iBook'ist üks selline otsik üle, siis olin kindel, et see sobib, aga kus sa sellega. On ikka kavalpead. Õnneks pole see suur viga, pealegi laeb see seade ennast ka läbi FireWire kaabli. Tuleb lihtsalt kuskilt Tevalost või sarnasest kohast USA->Eesti otsik osta. See on õnneks suht odav. Muidugi võin osta ka originaali, aga siis peab arvestama vähemalt paarisajase hinnavahega. Ei näe sellel nagu erilist mõtet.

Täna käisin poes. Pühapäev, vähe rahvast, ent ometi sain kassas ühe muti taha, kellel nagu kaupa polnudki. Viskas hoopis päris kenale ja viisakale kassiirile mingi väikse vorstijupi pakendiga ette, kust kolmveerand vorsti oli juba ära söödud. Tuli välja, et see mammi oli eile sealtsamast vorsti ostnud ja kodus tseki pealt avastanud, et ta olevat 2.90 rohkem maksnud. Ta tuli poodi tagasi, et oma sitaseid sente tagasi saada. Kusjuures riietuse järgi oli ta päris korralik, mitte vaene inimene ühesõnaga. Nojah ma saan pühimõtetest aru, aga mina pidin seal tema taga oma 15 minutit ootama. Palju ei jäänud puudu, et ma oleks talle kolm krooni käe peale ladunud ja minema käskinud minna. Siiski ma seda õnneks ei teinud. Ma olen üldse väga viisakas inimene, kuigi tänane pani kannatuse väga proovile.

The Doors - Riders Of The Storm