Monday, April 10, 2006 

Tere mina siin, võibolla mäletate veel ... nüüd ma olen pensionil


lennuk, originally uploaded by Hosegnaasio.

Mul on see blog juba väga tükk aega meelest ära läinud, mistõttu valitses siin selline muutumatu seis. Peaks ennast parandama ja mõne rea ikkagi kirjutama. Väljas on päris kena kevad juba. Soe, päikseline ja lumi hakkab ka juba haruldasemaks nähtuseks muutuma. Varsti saan autol naelkummid ka ära vahetada ja siis kuuleb automakki läbi vaiksema müra.

Ega suurt vahepeal teinud polegi. Mõningaid filme vaadanud, palju muusikat kuulanud, sest saabus hunnik tellitud plaate. Viimase laadungi peaks see nädal ilmselt kätte saama. Kuulamist on igatahes küllaga. Mõtted liiguvad vaikselt oma korteri ostule. Unistused on ilusad. Seega olen viimasel ajal sellistes mõtetes: vana kivimaja, paksude seinte ja kõrgete lagedega. Oranzh elutuba, kus hulgas sinist (umbes sellist nagu Riigikogu sein) ja võibolla ka sellist matimat punast. Mulle meeldivad kirjud värvid ja intensiivsed värvid. Oma fantaasias näen oma kodu ette pigem tumedatoonilisemat. Njaa. Seda kiusatust aitab kindlasti suurendada ühe sõbra soolaleivapidu, mis peaks vist järgmine nädal aset leidma. Kindlasti on see ilus korter, sest ta maja (õigemini ta vanemate oma) on väga ilus, stiilne ja korralik. Sisustatud hea maitsega ja ka kallilt. Seetõttu on viimasel ajal minu orbiidis kinnisvara- ja sisustusajakirjad ja igasugused disainilehed. Igatahes, eks näis, mis saab. Teisipäev lähen isaga naljapärast ühte korterit vaatama, mis vastab päris minu kirjeldustele (vähemalt kui arvesse võtta maja vanus ja muud sellised asjad).

Praeguseks polegi nagu muud lisada kui:
Oasis - Supersonic

Tuesday, March 14, 2006 

Hüvasti Lennart!

Kuna tänane päev on väga kurb, siis ma pean sellest natuke rääkima. Lennart Meri oli lihtsalt nii tore, tark ja sõbralik inimene. Tõeline rahvamees, kes jättis väga tõsise mulje. Kõigele lisaks, täie tõsiduse juures ei olnud tal probleem ootamatult mingi nalja või vimpkaga välja tulla. See muutis ta kuidagi eriti inimlikuks. Tema huvi teiste inimeste ja nende arvamuse vastu lähendas teda inimestega veelgi. Mul endal füüsilist kookupuudet temaga polnud, kuigi rahvaüritustel olin teda nii mitmelgi korral näinud. Kaks kokkupuudet on olnud natuke erilisemad. Tooks need siinkohal ka eraldi välja.

Esimene oli Tallinnas. Kui ma ei eksi olid seal käimas Vanalinnapäevad. Mina tolknesin ema ja vennaga samuti seal. Korraga juhtus nii, et ühel natuke rahvavaesemal vanalinna tänaval ajas keegi selja tagant meid laiale. Natuke hiljem möödus üks härra, vasak käsi mugavalt pintsakutaskus ja parem käsi rippus kõrval, sigarett elegnatselt kahe näpu vahel suitsemas. Härra kõrval oli keegi välismaa naispoliitik. Kui Meri oli meist paar sammu ettepoole kõndinud, siis korraga pööras ta oma pea seljataha ja vaatas meile otsa, naeratas vabandavalt ja pilgutas silma, endal terve selle aja jooksul hästi muhe naerunägu peas. Ta oleks kindlasti ka rääkima tulnud meiega, kui tal poleks seda välismaist naispoliitikut kõrval olnud.

Teine mälestus on samuti veel sellest ajast kui ta president oli. Võis olla kunagi 1998 või 1999 aasta. jaanuarialgus. Kuna vennal oli sünnipäev, siis otsustasime seda perekeskis tähistada Tartu luksusrestoranis Barclay. Peale meie oli seal kaks inimest, kes ka varsti ära läksid. Natuke aega hiljem saabus maja ette uhke Mercedes ja varsti seisis uksel Lennar ise, kellele järgnes varsti Helle. Ta tervitas sõbralikult ja istus eemalolevasse lauda. Seekord ta nii muhe ei tundunud kui esimene kord, sest ta oli äärmiselt väsinud näoga (tundus, et ta oli mitu ööpäeva järjest üleval olnud). Sellest ajast lihtsalt on hea meenutada, et vend pidas sünnipäeva ja president oli kohal. Nüüd on kahjuks mõlemad siit ilmast lahkunud.

Täna on väga huvitav lugemine olnud teiste inimeste arvamused ja mälestused, mis neid Lennartiga sidus või mis neil Lennartiga koos juhtunud on. Need on nii südamlikud ja humoorikad lood.

Mugison - What I Would Say In Your Funeral

 

Under blue moon I saw you


killing moon, originally uploaded by Hosegnaasio.

Nädalavahetus möödus mõnusalt ja talviselt. Kõigepealt, et ostsin fotokale statiivi, mistõttu võis mind oma koduümbruse pimedas metsas jalgadel fotokaga ringiliikumas näha. Klõpsasin päris üks jagu. Ilm oli ilus, külm ja väga lumine (just nii, nagu mulle talvel eriti meeldib). Peale seda kuum latte vahukoore ja mõne shokolaaditükiga. Peale seda muidugi totaalne unepuudus. Aga öösel ongi tore üleval olla. Seetõttu ma suve üldse ei oota, kuna siis pole üldse pime.

Kuna vana DVD-mängija otsustas kodus rikki minna (juba tükk aega tagasi), siis isa arvas, et võiks osta mingi sellise, millega saab lindistada ka. Nüüd on mul 250 GB kõvakettaga Philips (mul ei anna kodus kahe arvuti kolm kõvaketast vist pooltki seda mahtu kokku, mis selles DVD mängijas nüüd on). See on väga edukas masin, saab mällu lasta (ja vajadusel plaadile kirjutada) hulganisti häid asju, samal ajal võib muid saateid vaadata või koguni vaadata selle saate algust, mis hetkel poole peal ja lindistab. Ainult korraga kahte asja ei saa üles võtta. Puuduseks on see, et DVD'dega on natuke suurem jama, kui tavapleieritega. Ma ei leidnud kuidagi üles, kuidas subtiitreid alla saab (varem oli selleks üks nupp lihtsalt). Samuti tundub, et mängib ainult teise regiooni plaate, kuigi poes öeldi, et mängib kõiki. Selle vastu peaks mingi häki leidma.

Pühapäev möödus Otepääl snowtubingus. Kui aus olla, siis esimene kord ei jäänud märgadest trauseritest palju puudu. Vaimse trauma sain nagunii. See oli ikka jube kiirus, mis seal kohati sisse tuli. ma ei valeta, kui ütlen, et viiel mehel kümnest lendas sõidu ajal müts peast. Kuigi oli metsikult külm ja mul oli müts Tartusse jäänud. Seega olin vist ainus palja peaga inimene seal. Õnneks pikad juuksed kaitsesid kõrvu päris edukalt. Peale seda veel kaks tundi lumerookimist. Täna olen kange nagu neli päeva Daewoo Tico's viibinud elevant või natuke paremal juhul Arvidas Sabonis. Kokkuvõttes oli väga lahe.

Peale seda kuum vann ja kuum latte vahukoorega, jälle. Haigeks ei jäänudki ja isegi nohu pole. Kuna käimas on hea teenendaja kuu, siis tööl üks väike tüdruk kirjutas mulle kiituseks et "väga viisakas ja alati kontoris;)". Ma pole kunagi olnud populaarsem, vist. Kui siis koolis jõulupeol, kui klass jõululaulu ei osanud laulda ja jõuluvana mind aulas terve kooli ees valis kingikotti välja lunastama. Sel õhtul mu nägu näitas kõigile, kui punaseks võib muutuda punapeet solaariumis. Jõuluvanale see vist meeldis, sest ma sain koti kätte. Ego kannatas veel kaua-kaua, selle eest.

Echo & The Bunnymen - The Killing Moon

Wednesday, March 08, 2006 

D'oh .... why you little ....

Tänane pommuudis on muidugi see, et on naistepäev. Minusugusele, kes töötab võimsas naiskollektiivis on see muidugi kulukas päev. Samas oli neid lilledega nii tore rõõmustada. Isegi veel siis, kui tööpäeva täna polnud. Kaunist naistepäeva ka minu siinlugejatele. Tegelik pommuudis on aga see, et minu Kõrvaklapp jõudis Ajaveebi konkursil edasi kolme parema hulka ehk finaali. Ma poleks iial uskunud, sest ma konkursi alguses arvasin, et kindlasti on ka finaalis Helinälg ehk praegune Millele sa vihjad?, mis on ka üks mu enda favoriite ja viimasel ajal täieneb see lausa välgukiirusel. Ma ei julge lubada, et ma finaaliõhtul osaleda saan, sest see on Tallinnas ja mul palju tööd tulemas jne. Aga esialgu pole veel midagi täpselt paika pandud. Pealegi on blogspoti lehed millegipärast mu Safariga väga läägima hakanud ja mõned ei avanegi, rääkimata blogger.com lehest. Veel üks pühjus, miks ma lähiajal wordpress'i peale tahaks üle minna.

Lõpetuseks see, et leidsin Triangli blogist ühe testi, mida ta ideaalis nägi ette, et mina selle ka täita võiks. Kuna täna on naistepäev, siis tema auks ma selle ära täidangi. Ma muidu pole eriti suur testisõber.

4 töökohta
tegelikult on mu praegune koht esimene palgatöökoht. Hetkel olen siis klienditeenendaja, asutuse jätaks saladuseks, kuna ma loomult arg inimene. Praktika korras olen töötanud ka raamatupidajana (mis mulle üldse ei meeldinud, kuna see nii kuiv ala minu jaoks, kuigi kollektiivil polnud viga).

4 filmi, mida ikka ja uuesti vaataks
neid oleks tegelikult palju rohkem. Oma DVD kollektsioonis on tihedamalt mängitud Almost Famous, High Fidelity, Shaolin Soccer ja The Shawshank Redemption. Neid kõiki olen ma näinud vähemalt 10 korda, aga tüdimust pole veel tekkinud.

4 kohta, kus olen elanud
Tartu kesklinnas (elan praegugi)
Võru äärelinnas (elan ka praegugi)
Võru kesklinnas (Võru tundjatele niipalju, et Kreutzwaldi gümnaasiumi kõrval)
kuu aega olin Inglismaal ka elasin Bournemouth'is (kuurortlinn Lõuna-Inglismaal)

4 teleseriaali, mis meeldivad(sid)
Simpsonitest ei saa kunagi villand
Gilmore Girls
X-Files oli ka hea (esimesed hooajad), aga seda ma praegu enam ei vaata
CSI Las Vegas
Igasugused Inglise huumorisarjad ka nagu Black Books, Smack The Pony, Big Train, jne.

4 saiti, mida iga päev külastan
enamusi siin kõrval viidetes asuvaid blooge ja kõrvaklapi lehel asuvaid muusikablooge
delfi.ee (loll harjumus)
engadget.com ja tuaw.com - esimene tehnika ja teine macipedede leht
paari foorumit kah - planetit (nüüd siis MSN), rada7 (seda alates eelmisest kuust)
last.fm - mulle meeldib vaadata mida teised inimesed kuulavad

4 kohta, kus käinud puhkamas (ja ma mõtlen siinkohal kohti, kus ma tõesti puhanuna tagasi olen tulnud)
>seesama Bournemouth, kuigi ma olin seal keelekursustel, aga seal puhkasin ennast väga välja, vaatamata pisiasjale, et samas toas ööbis veel paar võõrast jorssi alates argentiina omadega ja lõpetades kasahhidega välja.
>kunagine perereis Floridas - kolm nädalat, mille sisse jäid ka jõulud ja milleniumivahetus. Donald Trump lasi päris jõhkralt ilutulestikku, mis kompenseeris seda, et selles linnas ei tehtud isegi pistongiga pauku.
>Bussireis Hispaaniasse ja Portugali ja riikidesse mida sinna jõudes pidi läbima - hämmastav seltskond, millest tekkis paar head sõpra juurde, sai palju nalja, nägi palju vaatamisväärsusi ja sai loomulikult vähe pesta end ja iga hommik sai kuivikut dzemmiga. Seda kõike karmi venekeele õpetaja pilgu all.
>Helsingi - kaks päeva, sealolles oli väga väsitav, aga hiljem koju jõudes oli mitu nädalat hea ja kerge olla. Reisi põhjus oli Bob Dylan'i ja David Bowie kontsert. Mitte ühiskontsert, vaid üks päev üks ja teine päev teine, kuigi koht oli sama.


4 lemmiktoitu
aasiapärased riisiroad (alates igasugustest padadest ja lõpetades sushiga)
kodune frikadellisupp (võin süüa tõesti nii palju, et ülevalt ja alt hakkab välja ajama)
shokolaad - nii valge, piimasoks kui mõru.
fooliumis küpsetatud ahjukartul võiga

4 kohta, kus praegu tahaksin olla
>oma Võru äärelinnakodus (homme saab)
>siis seal Bournemouth'i pargis või mereäärsel promenaadil, enne ostaks muidugi ka Starbuckist White Chocolate Mocca koos Whip Cream'iga kaasa ja ka paar muusikaajakirja ning varustaks oma iPod hea muusikaga.
>San Sebastian'is - üks ilusmaid linnu, kus ma olen olnud
>kui oleks suvi, siis tahaks koduaias puudevahelises võrkkiiges lugeda

4 inimest, kes võiksid veel neljadest kirjutada
See on kõige raskem ülesanne.
Esiteks Mikk, siis äkki Fletcher, ja ma ei oskagi öelda. Äkki aitate välja, ja kaks teevad lihtsalt vabatahtlikult.

Lõpetuseks aga
Yeah Yeah Yeahs - Dudley

Sunday, March 05, 2006 

Kaks pettumust


proudly present, originally uploaded by Hosegnaasio.

Kaks pettumust on seotud kahe kontsertiga, mis Eestis aset leiavad. Esiteks Depeche Mode, mille vastu mul erilisi tundeid pole, ags hetk tagasi sain teada, et neid soojendab The Bravery. Viimast tahaks küll näha-kuulda. Teine on selline kinnisem üritus, millest pole vist veel räägitud. Nimelt Falck'i sünnipäev Linnahallis. Kutsetega, mis mu isal on olemas, aga mind ta kaasa ei võta. OK, peaesinejaks The Cardigans. Tahaks ka väga seda. Nina Persson on vist üleüldse üks ilusamaid ja armsamaid lauljaid muusikamaailmas. Ta hääl ka väga meeldib ja looming samuti. Seda nii The Cardigans'i kui ta sooloprojekti nimega A Camp nime all. Mõlemad leiavad aset vist märtsikuus.

Muidu pole midagi öelda. Natuke ajahädas ja loomevaevuses olen. Tööl peaks ka esmaspäeval üks uus nägu juurde tulema ja märtsi lõpus veel üks. Üks vana olija viidi see eest mujale (aga õnneks hästi ligidale). Ka uued tulijad on naised kõik ja ma säilitan oma ainsa mehe staatuse. Tunnen kohe paljusi kadedaid tundeid neilt, kes seda hetkel loevad.

Band Of Horses - The Funeral

Sunday, February 26, 2006 

Uhkus ja eelarvamused


instrument, originally uploaded by Hosegnaasio.

Tunne hea, kuna meie perre saabus see rõõm, et tänu isale omame meie pere nüüdsest ühte riiklikku teenetemärki, mille isa välja teenis. Olgem öeldud, et ta pole kommunist, pole ta kunagi kuulunud ühtegi parteisse (kuigi teda on nendesse väga palju üritatud kutsuda), ta polnud ka kunagi Vene ajal poliitikaga seotud. See tuli tänu tema suurele tööle, majanduse edendamisel. Vähemalt paberil oli nii kirjas. Jep, tema üle võib uhke olla. Samas enda üle ma pole, kuna ma kohe kuidagi ei suuda ennast kokku võtta, et täielikult koolitööle sundida. Tähtajad aina lähenevad ja mul on kohutavalt palju veel teha. Muidugi töö võtab suurema osa ajast ära ja väsitab ka päris palju. Kui võtta ausalt, siis enamus päevi lähen ma umbes pool üheksa kodust minema ja jõuan pool seitse õhtul umbes. Peale mida olen ma vähemalt 2-3 tundi igasuguse sundtegevuse peale täiesti ebasobivas olekus. Vabadel päevadel kulub suur osa lihtsalt akude maandamiseks, kuna päevast-päeva inimestega suhtlemine ja nõustamine ja müümine ja kõik muu on ikkagi väga räigelt koormav töö. Samas ka päris vaheldusrikas ja huvitav. Peamine on see, et nalja saab ka palju. Ma pean ilmselt natuke ajapikendust paluma, sest lihtsalt kiire on, igast komandeeringud ja muud tähtajad lisaks. Vastlapäeval jääb seekord igatahes liug tänu sellele laskmata.

Kuigi väljas on vapustavalt ilusad talveilmad. Eile sai saunas käidud ja lumme ka sulpsatud, kuigi lund on nii palju, et põlvini ulatub see juba nagunii. Tuju teeb heaks ka tööl suure ülemuse poolt tehtud kingitus, mille said kõik töötajad. Tegemist on ilusa ja kvaliteetse käekellaga, mis targemate sõnul maksab umbes 200 eurot. Võimas, mul on ilmselt kolme-nelja vanade kellade koguväärtus peaaegu kokku poole vähem. Nüüd siis kannan seda ja mulle see kell tõesti meeldib. Kuigi ma ehete, sõrmuste, kettide ja ka kellade kandja pole, kuna need hakkavad pikapeale ahistama ja siis ma unustan nad kuhugi sahtlipõhja. Ma loodan ja kinnitan endale, et selle kellaga on mul palju-palju pikem suhe. Asi juba see, et kui keegi kella küsib, vaatan ma automaatselt vasaku randme peale, mitte ei hakka oma moblat taga otsima.

Üks pilt kah. Vesipiibust. OK, see asi pildil pole sugugi oluline, aga selle pildi puhul tuleb välja kui hea fokuseerimisomadus mu uuel fotokal on. Arvutiga pole selle juures tehtud midagi. Samuti ma olen ilmselt maininud, et mulle meeldib oranzh värv ja mu elutoas õhtupoolikul pildistades on pildid alati sellised oranzhikad-pruunikad. Äkki see valgustus ongi süüdi, et ma oranzhi armastan, selline alateadlik mõjutaja või nii. Kellel teravam silm, näeb natuke mind ka seal.

The Magic Numbers - Take Me Out
Mulle meeldivad sellised omapärased ja originaalist erinevad kaverid. Varsti saate seda k6rvaklapi blogi kaudu alla ka laadida. Ma luban seda.

Tuesday, February 21, 2006 

Laiskvorst olen

Täna õhtupoolikult saabusin kahepäevaselt visiidilt Tallinnast. See käik läks jube kiireks ja plaane tekkis seal olles kohe niipalju, et ei jõudnudki peaaegu midagi. Koolitused kestsid õnneks umbes kella kolmeni ja mõlemal päeval. Esmaspäev läks selle nahka, et sugulasega tegime peale väikest puhkust kiired plaanid, et õhtu teeme Jaapanipäraseks. Kõigepealt siis algas see Sushihouse'is, kus kostitasime oma kõhtusid mõnusate pätsidega, mida kastetakse sojakastmesse, mille lisatakse wasabit ja marineeritud ingverit. See ongi sushi siis, mitte toores kala nagu enamus arvavad. See kõik oli küll kulukas, aga väga hea. Koht ise oli päris hubane ja tore, väikse miinusena muusikavalik, mis kohati muutus tümpsuks. Ei tea, kas teenindajatüdruk kuulis meid võid mitte, aga igatahes, kui me olime seda omavahel arutanud, muutus muusika midagi St. Germain'i sarnaseks nujazziks. Oleks oodanud midagi jaapanipärast. Muidu oli igati OK koht. Siiski Spirit jättis kunagi omal ajal parema mulje, nii sushilt, interjöörilt ja muidugi ka oma hindadega (mis oli ikka väga räigelt kõrged). Aga sushide valik oli selles Sushihouse'is võimas, ma ilmselt ei valeta kui ütlen, et valimise peale läks kauem aega, kui selle hõrgutise söömise peale.

Õhtu jätkus kinos, filmiga Geisha Memuaarid. Samuti igati ponks film. Mu nõrkus Jaapani kaunitaride peale leidis taaskord tõestust. Film oli pikk, oma 2,5 tundi, samas igav ei hakanud kordagi. Päris palju oli ilusaid loodusvaateid. Muusikaga kostitas seekord Yo-Yo Ma (kes ei tea, siis üks maailmakuulus tsellist). Ma millegipärast ootasin palju julmemat ja versiemat filmi. Tundus, et oli palju välja jäetud, aga ma pole seda raamatut kunagi lugenud ega isegi näinud, mille ainetel see film tehti. Seksi oli ka vähe, mitte et ma seda sealt oodanud oleks, aga kindlasti paljud seostavad geishasid nii-öelda kõrgklassi prostituutidega. Mis pole sugugi õige, kuigi jah, ka seks kuulus nende tööülesannete sisse, aga see polnud peamine. OK, üks asi siiski filmis häiris. Ma nii oleks tahtnud, et see oleks jaapanikeelne olnud. Mulle meeldivad kui filmid oleks originaalkeeles, või siis selle maa keeles, kus tegevus toimub. Kuigi jah, ameeriklase novelli järgi tehtud ja ilmselt suuresti ka ameerika filmimeeste abistuses. Aga siiski, soovitan soojalt kõigile, kes idamaade kultuurist lugu peavad, või igasugustest draamadest lugu peavad.

Laupäeval oli mul paar sõpra külas, sai natuke räägitud üle pika aja ja niisama söödud, piibutatud ja naljatletud. Noh, kohal oli ka sõber Soomest, kes kiire üllatusvisiidi kodumaale tegi ja keda ma juba väga jupp aega näinud polnud. Ma nii lootsin, et räägib eesti keelt Soome aktsendiga, aga kus sa sellega. Rääkis vaat, et sorvamalt kui mina.

Hetkel oleks kõik öeldud.

Mantra Gora - Muinasjutt
Yey, mis võimas lugu nagu neil ka kõik teised. Ootan ametlikku plaati vähemalt (sellist mida igast muusikapoest osta saab).

Sunday, February 12, 2006 

Movies of myself

Kõigepealt on täna rõõmupäev ilmselt kõigil, kes natuke spordist lugu peavad, sest meie Kristiina sai olümpiakulla. Ma ise ei ole üldsegi aktiivne soprdiülekannete vaataja, aga natuke tegi see uudis tuju heaks küll.

Peale selle räägiks natuke filmidest, mida viimasel ajal näinud olen.

Walk On Line - film Johnny Cash'i eluloost. Iseenesest tore film, hea muusikaga. Joaquin Phoenix tegi hea rolli, kui arvestada ka seda, et tema filmis olevad lood ka ise sisse laulis. Seetõttu oli ta hääl küll hea, aga Cash'i enda oma palju parem. Reese Witherspoon oli ka hea, sest varem ta mulle ei meeldinud, tänu tema arukablondiini filmidele. Siin oli ta aga igati OK. Kui võrrelda seda eelmise aasta filmi Ray'ga, siis minu arvates oli Ray parem. Kuigi muusikuna meeldib mulle Cash tunduvalt rohkem. Nüüd ainult küsimus, et kellele järgmisena au tehakse filmi näol. Kurt Cobain'ist käivad jutud, aga tema ei kuulu nende eelmiste meestega samasse liigasse. John Lennon, Jim Morrison, ja teised sellised vääriks seda rohkem, kuigi eks neist juba ole filme ka tehtud.

The Weather Man - suhteliselt depressiivne film mehest, kes on tuntud kohaliku (Chicago oli see vist) telejaama ilmaennustaja. Peaosas siis Nicolas Cage. Naagu ikka ei lähe mehel nii nagu ta tahaks, sest ta eksnaine, kellesse tal veel suured tunded on, on abiellumas uue mehega. Ta ei saa eriti läbi oma lastega ja ta Nobeli kirjanduspreemiaga hinnatud isa ei saa aru oma pojast. Lisaks on muutumas igapäevaseks selline nähtus, et inimesed teda tänaval loobivad, peamiselt rämpstoidu ja jookidega. Nick Cage'i filmides on viimasel ajal tavaks see, et ta pidevalt mõtleb kõvasti, ehk ta lihtsalt filmi tegevuse taustaks ise räägib, arutleb ja jutustab. Kui ausalt öelda, siis mulle see film meeldis.

Thumbsucker - film poisist, kellel on halb komme imeda pidevalt oma pöialt. Seetõttu peab ta isa teda mömmiks. Samuti on tal probleeme keskendumisega. Kõiki muutub, aga kui ta hakkab võtma kindlaid tablette, mis võõrutavad ta halvast kombest, muudavad ta keskendusvõime väga heaks, tänu millele saab temast kooli väitlusklubi liider. Lisaks natuke ka noortearmastust ja palju head muusikat. Viimase eest kandis hoolt The Polyphonic Spree ja kahe-kolme looga ka Elliott Smith. Film oli siinmail ka PÖFF'il, aga nagu ikka, Tartusse see ei jõudnud. Siin olid toredad kõrvalosad Vince Vaughn'il ja Keanu Reeves'il.

Vahepeal oli Tartu Kaubamaja toidupoes selline tore asi, et kolm vaarikamuffinit sai kätte umbes 2,90 eest. Kuna üks kaal andis vale hinna sellele (isegi kui õiget klahvi vajutada). Nüüd on kahjuks see ära muudetud õigeks. Nuuks.

Elliott Smith - Thirteen
Big Star'i võrratu kaver. Thumbsucker'i filmis on ka see olemas.